Aastatuhanded tagasi peeti seal aasa peal ajaloo suuremaid ja verisemaid lahinguid. Ainuke jälg neist lahingutest oli aasa ja ranna vahel asuv väikene hobuserauakujuline kõrgendik. See oli jäänus Sõdade Ajastust , mis praeguseks looduse meelevalla tõttu oli kattunud muruga ja nägi välja kui suur mullakuhi. Maastik ainult polnud unustanud neid verevalamisi, kus langesid paljud suured kangelased. Nüüd rohi õõtsus vaikselt ja mereni ulatuv metsatukk kiikus sisemaale suunduvate tuulte käes.
Sõjade Ajastu oli märkimisväärne ka sellepärast, et ainult siis suudeti taltsutada Choutasid. Need olid ühed äärmiselt hirmuäratavad loomad ja vähesed oleks suutnud nende käest eluga pääseda. Taltsutatud Choutade seljal olevate ogade vahele paigutati sel ajastul sadulad ja neid kasutati lahingutes, kus nad olid vastupidavamad, kiiremad ja tugevamad kui hobused. Praegugi võivad nad luusida nendel lahinguväljadel ringi.
Vallimüüri ja aasa eraldas väikene rahulik oja, mille ääres kustutasid parasjagu kaks kitse oma janu. Nende joomise katkestas vali karjatus. Kitsed vaatasid hirmunult ringi ja jooksid metsa tagasi. Karjatus tuli aasa kõrval olevalt kaljult ja selle hääle omanik oli üks mees. Ta ei karjunud sellepärast, et ta sealt alla hüppas. Ta oli kiirelt peas selle otsuse teinud ja temasugune mees oleks läinud surmale vaikides vastu, mitte lärmates.
Ta hoidis tugevasti kätega oma õlakotist kinni, mis oli jäänud kaljusse haakunud puu juure külge rihma pidi rippuma. Mees oli endas tõsiselt pettunud, sest ta oli vähemalt viimased kümme aastat olnud täiesti kindel, et tunneb ennast läbi ja lõhki, kuid ta oli eksinud. Ta arvas, et on surmaks valmis, kuid nüüd ta hoidis elust tugevasti mõlema käega kinni.
Natuke aega tagasi oli teda rünnanud elukas, kelle turi oli olnud inimesekõrgune. Mees pääses üsnagi kergelt vaid ta paremal käel oli eluka hammustusest sügav haav. Talle sai üsna ruttu selgeks, et tema elu on lõpukorral. Kui ta oli kaljuservast paarikümne meetri kaugusel, siis oli tal valida kahe surma vahel: surm eluka hammaste vahel või suundumine üle kaljuserva. Ta oli valinud kaljuserva.
Kaljuserva ääres kasvas üksikud puud, kuid nende otsas ta poleks eluka käest pääsenud. Nii ta siis jooksis puudest mööda serva poole. Elukas oli tal tihedalt kannul. Mees jooksis kõigest jõust kaljuservani ja hüppas, samas vaadates taha, et näha, kas elukas jõuab temast kinni haarata. Mees hüppas kõrval kasvava puu juure pihta.
Juur murdus ja kriipis allapoole liikuva mehe selga ja too tegi selle väikese valu peale ainult valugrimasse. Kuid tema õlal olnud koti rihm jäi juure taha kinni. Õnnetuseks oli kott mehel risti üle rindkere ja paiknes paremal pool. Kott liikus mitte kõige sujuvamalt tema kaenla alt ära ja tegi üsnagi suurt valu lõhkisele käele sealt üle libisedes: käel olid just hakanud valunärvid haava saamise šokist üle saama. Sealt ka see karjatus.
Nüüd mees rippus oma õlakoti küljes ja ootas. Mida ootas, selles polnud ta veel kindel. Elukas ilmus kaljuservale. Alguses ta vaatas imestunult ringi, kuhu mees oli kadunud, kuid lõpuks leidis ta mehe endast meeter allpool ja paar meetrit kaugemal rippumas. Ta poleks meheni kuidagi ulatunud. Elukas oli segaduses, sest ta oli juba mitu nädalat nälginud ja ta viimane toidulootus rippus temast mõne meetri kaugusel.
Nälg oli elukaga juba oma töö teinud. Teravad hambad, hundilik kere, jõulised käpad, pikk piitsakujuline saba, kaks teravat seljal olevat oga – kõik need polnud nii jõulised ja hirmuäratavad, kui oleks võinud olla. Tema naha ja liha vahel polnud rasvadest mitte mingisugust märki. Lihasedki olid vähemalt poole oma jõust kaotanud. Sellepärast pääseski mees tema käest. Seljal olevad ogadki olid oma elujõu kaotanud. Need olid mõeldud teiste, veel suuremate kiskjate kinni pidamiseks. Nüüd oleksid need kiiresti murdunud suure raskuse all.
Elukas jälgis oma ohvrit, kes vaikselt ja närviliselt rippus. Tuul oli märkamatult tugevamaks läinud. Elukas keeras oma soomuselise pea korraks mere poole, et näha, mis võis olla suurenenud tuule põhjuseks, kuid temani jõudnud verelõhn tuletas meelde inimvere maigu ja ta pööras oma näljast suured silmad kiiresti tagasi mehele. Mööda mehe paremat kätt nirises haavast allapoole verd. Eluka hambad olid veel suutnud oma teravuse ja ka oma mürgisusesäilitada. Haava oli tekkinud põletik ja käsi oli paisunud suuremaks, kui ta oleks pidanud olema. Mehel oli raskusi selle käega kotist kinnihoidmisega.
Elukas oli teinud otsuse, see mees kätte saada ja tal oli plaanis ka seda teha. Nälg võib elusolendit palju muuta, isegi võib panna tegema mõtlematuid tegusid. Elukas hakkas valmistuma hüppeks. Ta mõõtis kiirelt mõttes vahemaa mehe ja tema vahel ära. Pani paika arvatava vajaliku jõu meheni jõudmiseks ja hakkas liikuma.
Ta oli liiga kalju servale astunud ja sellelt tuli tükk välja ja kukkus allapoole. Eluka esikäpp järgnes sellele. Elukas kaotas oma tasakaalu ja libises üle ääre. Maa poole langedes riivas ta korraks juurt, mille otsas mees rippus.
Juur hakkas müksust kõikuma. Mees kuulis kuidas mõned niidid, mis hoidsid koos kotti ja selle rihma, purunesid väikese plõksakaga. Kotirihm ei tahtnud enam kaua vastu pidada. Lõpuks oli mees enesekindluse tagasi saanud ja julges alla vaadata, et näha, mis elukast saanud oli. Elukas oli selle ränga kukkumise üle elanud, kuid mitte kauaks. Temast polnud seal eriti ilus vaatepilt. Ta üks oga oli kõva maaga kokku puutudes naha küljest murdunud. Eluka üks tagumine jalg tõmbles natukene ja esikäpp oli ebaloomulikus asendis. Kõigele vaatamata oli elukas õnnelik. Ta ei tundnud enam nälga, kuna selle asemel oli domineerima hakanud üle keha leviv valu. Valu ta suutis kannatada, ta oli sellega harjunud, näljaga mitte.
Mees asus taas mõtlema, kuidas sellest väga ebamugavast olukorrast eluga pääseda. Ta ei julgenud end liigutada, kuna iga väike sobimatu tõmblus oleks võinud kotirihma rebenema panna. Mehel ei jäänud muud üle, kui lihtsalt oodata ja tuule käes vaikselt kiikuda.
Mere kohal käis korraks sähvatus. Mees oli näoga mere suunas. Ta jäi natukeseks imetlema mällu talletunud pilti välgust. Siis jõudis temani kõu. See tõi mehe tagasi tema hetkesituatsiooni juurde. Ta vaatas alla eluka poole, kes oli just siit ilmas lahkunud.
Mees taipas, et tema võib iga hetk elukale järgneda: vaevu suutis ta oma parema käega kotist kinni hoida. Vereringe selles enam korralikult ei töötanud ja käsi oli juba päris palju paisunud. Kui ta käe lahti laseb, on vaid aja küsimus, kaua ta suudab vasakuga seal rippuda.
Parem käsi hakkas vaikselt kotilt ära vajuma. Mees hoidis hirmust hinge kinni. Ta polnud valmis surema. Mitte mingil juhul. Ei saa veel olla minu aeg! Mees korrutas neid laused endale kogu aeg, et ennast natukenegi rahustada. Ta arutles, kui kaua ta suudab ühe käega kotist kinni hoida. Kümme sekundit, kakskümmend ja kui hästi läheb, siis isegi minut? Mees teadis, et ta saab seda kohe teada. Ta parem käsi langes küljele.
Mehe kinnihoidmise tugipunkt vajus vasakule käele. Mees hakkas sellest vasaku külje poole kiikuma. Jõudnud haripunkti, hakkas mees paremale poole liikuma, kuni kõlas viimaste rihma hoidvate niitide katkemisest plõksatus...
Mere kohal käis sähvatus. Sellele järgnes kiiresti müristamine. Pilved olid kogunud endasse küllalt võimsust, et tormina aasa poole liikuda. Seda nad ka tegid. Tuul oli tugevnenud. Rohi surus end tuule käes võimalikult maa ligi. Puude oksad paindusid, tõotades murduda. Torm ähvardas võimas tulla...
No comments:
Post a Comment