Lõpp?

Sai kirjutatud 11 klassis, ehk siis vanus 17. Idee sai alguse Simple Plan'i loost "Untitled (How Could This Happen To Me)"
Kui selle valmis kirjutatud sain, siis olin igatahes väga uhke selle üle. Eks seda saaks mitu korda üle kirjutada ja paremaks teha, aga ma pole kõige suurem ülekirjutamise fänn olnud, lugu on jutustatud ning mõistus oli nagunii muude ettekujutlemade juurde liikunud, kus oli hulga põnevam mõelda uusi loopunkte, mida loole lisada saaks. Seda saab mu kõigi teiste juttude kohta ka mainida, et alati oleks kasulik neid üle kirjutada ja parandada ja täiustada - seal kus vaja.

Vaikus ja pimedus. Peas valitseb täielik tühjus. Kas oli just midagi juhtunud, ei tule kuidagi meelde. Kas ma olen surnud? Kas see tühjus siis ongi lõpp?
Vaikus hakkab hävima ja koos häältega tuleb ka valu. Kuskil rinnas on tekkinud põrgulik valu. Ma proovin valust karjuda, kuid kõrist väljub ainult tasane kähisev hääl.
Ma proovin valust mitte välja teha ja keskenduda minu ümber kostvatele häältele. Naiste karjumine on hääbunud ja nüüd kostab kare mehe hääl: „Kui sa siia ei kärva, siis parem hoia meist edaspidi eemale.“ Toomas, raisk! See raibe reetis mind.
„ Слышь, Том, сматываемся, пока копы не нагрянули,“ hüüti vene keeles, selleks oli Sergei arvatavasti.
Kostis kaugenevate sammude hääl. Autouks avati – kuuldub Toomase ja venelase vahelist rääkimist – ja uks sulgub. Auto hakkab sõitma ja peatub minust kusagil paremal. „Ogu su siin lõpus,“ kostis vene aktsendiga mehe proov eesti keelt rääkida ja auto lahkub kummide vilinal.
Peale auto lahkumist on jäänud ainult vihmapiiskade vastu maad langemise helin. Valu rinnus ei ole enam nii kannatamatu, kuid see on arvatavasti vale mulje, näidates, et ma olen vaikselt harjunud selle esialgse valuga. Nüüdseks on mu pea täiesti selge ja ma tean igat pisimat detaili sellest, mis oli enne valu juhtunud.
Toomas oli sihtinud mind püstoliga ja pidas mulle pikka jutlust, mille sisuks oli põhiliselt see, et minu karjäär nn allmaailmas on lõppenud. Ta jättis pilgates hüvasti ja vajutas relva päästikule.
Venelane oli kogu jutluse ajal igavledes oma auto kapotil istunud, aga kui ta oli enne siia jõudnud, tormas ta autost välja ja ründas mind, lükates mind pikali minu auto ette asfaldile. Toomas oli ka venelase autost välja tulnud ja käskinud mind rahule jätta, aga kui ma ennast püsti ajasin, võttis Toomas vöö vahelt püstoli ja hakkas mulle seda kuradima loengut pidama. Oleks ma seda kõike enne teadnud, siis ma poleks siia tulnudki, kuid ma ei teadnud. Kust ma oleks pidanudki seda aimama?
Ma olin istunud teadmatult autos ja oodanud Toomast. Tänaval olid mõned ruttavad inimesed, et võimalikult kiiresti vihma käest ära saada ja kojameeste edasi-tagasi pendeldamine hakkas juba hüpnotiseerivalt mõjuma, kui lõpuks minu vastas peatus auto, mille kõrval istmel ma nägin läbi saju Toomast. Ma lülitasin kojamehed kinni ja astusin autost välja, samuti käitus vastas oleva auto juht.
Kuidas ma sain nii loll olla!? Ma oleks pidanud seda ette aimama, kuna Toomas on küllalt ahne, et mind kõrvaldada selleks, et ise tipule võimalikult lähedale jõuda. Siia sõites ma mõtlesin, mis kasulik plaan tal võib olla, et minuga siin kokku saada. Ma arutlesin läbi kõik võimalikud asjad, mis võiks ärile kasu tuua. Ja seda kogu tee, kuni ma siia jõudsin ja auto peatasin ning tuled kustutasin, kuid kogu selle aja jooksul ei tulnud mulle reetmine mõttessegi. Veel vähem ma kahtlustasin seda siis, kui ta mulle helistas ja ütles, et tahaks minuga siin tänaval kokku saada, et tal olevat mõned ideed, mis tooks ärile kasu, ja nendest ei saa läbi telefoni rääkida.
Minu riided on siin lamades vihmast läbi ligunenud, või siis minu verest, aga sel pole tähtsust. Ma olen üleni läbimärg ja kogu keha väriseb külmast, aga ka selles ma pole kindel. Ma pole varem kuuli saanud, kuid ma olen kuulnud, et tulistada saanul hakkab ülekeha külm, kuni ta suure tõenäolisusega sureb mõni hetk hiljem.
Ma pean teada saama, mis ümbruses toimub. Avan silmad, kuid hele valgus pimestab mind. Silmad hakkavad valgusega harjuma ja suudan juba eristada kogu, mis on selle ereda valguse allikas. Ma vaatan oma pea kohal olevat tänavavalgustit. Milline iroonia: kogu tänaval iga teine tänavalatern ei tööta ja mina satun töötava alla lamama.
Ma proovin pead tõsta, et vaadata kui palju ma veritsen. Pea natuke tõuseb maast, kuid langeb siis asfaldile tagasi. Mul puudub selle tõstmiseks vajalik jõud. Keeran pilgu paremale ja sealt vaatavad vastu teiselpool teed mõned inimesed. Keegi neist ei hooli enam vihmast ja jälgivad huviga, mis minust saab. Tänavavalgusti oli justkui prožektor, mis püüab mind tähelepanu all hoida. Keeran pea teisele poole ja ka seal on paar inimest. Keegi neist ei proovi mind aidata ja ma ei imesta, kui nad isegi kiirabi pole kutsunud. Nad lihtsalt vahivad ja hoiavad põnevusest hinge kinni. Te kuradi idioodid! Kurat võtaks, aidake mind! Ma proovin neile seda karjuda, kuid ikka tuleb kõrist ainult vaikne kähin. Vaat, nende raiskade pärast ma siia suren.
Valu rinnus pole vähenenud, aga nüüd märkan, et ka pea valutab. Lõin selle vastu asfaldi ära, kui mind too venelane ründas. Sergei rünnak oli täiesti ootamatu, ma ei jõudnud hakata end kaitsmagi. Ma vähemalt arvan, et ta nimi on Sergei.
Mäletan vaidlust Toomasega, kui ma teada sain, et ta askeldab venelastega. Ma olin sellele kategooriliselt vastu, kuid ta arvas ikkagi, et nendega tuleb äritseda, kui tahad edasi areneda ja kasu tõsta. Venelastega oli ta hakanud äritsema paar nädalat tagasi. Järsku tuli hunnik uusi nägusid ja nimesid. Ei mina ole suutnud neid meeles pidada, kuna ma isegi puutusin nendega harva kokku, sest ma tegelesin tootmisega ja Toomas turundusega.
Ta isegi natuke tagasi oma jutluses mainis, „ Näed, siiski, venelastega äritsemine toob kasu, täpselt nagu ma ütlesin.“
Ma arvan ikkagi, et mul on õigus. Nagunii leitakse tema laip kusagilt põõsast, täpselt nagu minu laip siit. Kuradi raibe, ma ütlen, kuidas ta sai mind reeta. Pärast seda, mida ma olin tema jaoks teinud.
Aasta tagasi oli Toomas väga sandis olukorras, kuid mitte nii kehvas, et meie äri oleks hävinenud. Ma oleks ainult partneri kaotanud, aga äri poleks kannatada saanud. Mina, loll, aga valisin peaaegu vastupidise olukorra.
Ma panin siis kogu oma osavuse mängu ja lõpptulemusena suutsin ma Toomase päästa, kuid kaotasime palju allikaid ja edasimüüjaid. Toomas oli proovinud koostööd teha Tartus ülesmäge liikuvate äritsejatega. Selle tulemusena oleks nad ta tapnud. Tänu sellistele nippidele nad ülesmäge liikusidki.
Ta isegi naeris selle situatsiooni üle siis, kui ta relvaga mind ähvardas ja lubas selle eest mulle siiski võimaluse anda ja mitte pähe lasta. Kindlasti ta tahtis mulle võimalust anda, ta tahtis nagunii, et ma rohkem kannataks, enne kui ma suren.
Kuuldavusele jõudsid kauged sireenid. Kiirabi? Peaks olema, tuletõrje hääl see ei ole, politsei kindlasti mitte, need ma tunnen unepealt ära.
Enam pole mu peas teistele mõtetele ruumi, on ainult üks – kiirabi tuleb, mõni neist teeäärsetest raiskadest polegi täielik raibe.
Sireen tugevneb ja koos sellega ka minu tahe ellu jääda. Pääsemine paistab ju nii lähedal olevat ja lähemal, kui ma arvasin. Ma näen, et keset teed minu kõrval peatub kiirabi. Mul on selline tunne, et tahaks rõõmust hõisata, kuid saan aru, et seda on veel vara teha. Rõõmustus on hoobilt kadunud. Ma märkan, et ma ei tunne enam poolt oma keha ja mu nägemine on tugevasti halvenenud. Nad peavad kiiresti tegutsema, kui tahavad mind päästa. Arstid teevad midagi, kuid ma ei suuda aru saada, mida täpselt. Nende lausetest suudan eristada üksikuid sõnu nagu „kiiresti“, „kriitiline“ ja „kaotame“.
Ega see ole minu lõpp? Mitte nüüd, kui abi on juba kohal! Ma tean, et ma vääriks sellist lõppu, aga ma ei taha seda. Ma ei usu Jumalasse, kuid hetkel ma palun Teda või kes iganes seda elu värki juhib. Ma ei taha surra! Ma võin vanduda, et ma hakkan paremaks inimeseks ja pole vaja kartagi, et ma seda vannet murraks. Ma ei saa enam tagasi selleks, kes ma olin. Toomasega on nagunii kööga ja kui ma prooviks midagi teha, siis oleks ka mina venelaste käe läbi surnud. Kui ma sellest jamast eluga pääseks, siis kaoksin täielikult ja hakkaks normaalselt edasi elama, siis aitaks kuritegelikust elust.
Mind tõstetakse kuhugi ja ma arvan, et kanderaamile, nad proovivad mind nagunii kiiresti haiglasse viia, et minu pääsemise šanss oleks suurem. Nüüd tõstetakse mind kiirabi autosse arvatavasti, kuna udu, mida mu silmad näevad muutus heledamaks. Auto mootor pandi tööle ja masin hakkas liikuma.
Ma tunnen, kuidas mu vastupidamine järjest hajub ja tean, et kaua mind enam pole. Kas ma olen tõesti ära teeninud suremise nii, et pool elu veel ees? Pean keskenduma sellele, kuidas see kõik alguse sai.
Keskkool, kõik see jama sai sealt alguse 12. klassi lõpetamisel. Toomas rääkis mulle, et tal on tutvusi, tänu millele me hea töö peale kohe võime saada.
11. klassis kooli kõrvalt tegelesime juba äriga, siis oli see igasuguse tehnika müümine, ostmine või lihtsalt muretsemine.
Kurat! Mu keskendusvõime on peaaegu läinud. Proovisin mõelda 12. klassi peale ja kohe läks mõte edasi 11. klassi. Ma ei suuda ühel teemal kaua olla, mõtted lähevad uitama. Sealt ma nagunii ei leia midagi vajalikku. Asi oli hakanud peale varem.
10. klassis hakkasime tegelema äritsemisega ehk raha tegemisega. Seal oli igasuguseid võimalusi selleks ja Toomasega teenisime juba päris korralikult.
Ma tunnen, et lähima paari minuti pärast olen läinud. See tunne suureneb järjest rohkem ja mida lähemale see tuleb, seda vähem ma tahan lahkuda.
Jälle ma kaldun teemast kõrvale. Pean rohkem keskenduma! Tagasi 10. klassi juurde. Peale üheksandat läksin uude kooli. Ma sain endale ühe toanaabri. Ta oli selline veider kuju. Ta küll suhtles paljudega, kuid ei sõbrustanud eriti, välja arvatud minuga, kuna me olime ikkagi toanaabrid.
Kurat, mul on tunne, nagu poleks midagi, et nagu oleks ainult minu mõistus. Kõik muud tunded on kadunud. Vähemalt ma ei tunne enam valu. Kas lõpp on tõesti juba nii lähedal?
Jälle ma kaldun teemast kõrvale. Toomas. Algul ta proovis ka minuga lihtsalt suhelda, ilma et sõbrustaks, kuid lõpuks me tegime peaaegu kõike koos. Ma kahtlen, kas tal üldse muid sõpru oli peale minu. Vähemalt ma arvasin seda, kuni tänaseni.
Kuidas ta sai mind reeta? Ma ei saa sellele ikka pihta. Jälle ma kaldun teemast kõrvale, pean keskenduma ja hoidma nii kauagi oma elust kinni, et saaks oma mõttedki ennem lõpuni mõelda.
Tagasi keskkooli juurde. Olin õnnest segane, kui sain tahetud keskkooli sisse. Vähemalt sama rõõmus, kui üheksanda lõpus, kui mul kõik hinded olid väga head ja vanemad olid minu üle uhked.
Kuidas ma sain oma vanemaid alt vedada?
Ma ei suuda enam üldse millelegi pikalt keskenduda. Nüüd on lõpp hirmutavalt lähedal. Kas ma ei saaks uut võimalust? Ma ei saa lahkuda teades, et olen oma vanemaid alt vedanud. Palun. Ma ei taha. Nüüd. Tahan. Muutuda. Ei...
„Peame tegema kiiresti! Ta lõpetas hingamise,“ ütleb punases ülikonnas meedik oma kolleegile hingeldades adrenaliinist, mis ta veres voolab.
Ta on põlvili keskealise mehe ees, kes lamab kanderaamil, särk seljast rebitud, ja kelle kõht on verest punane, kuid nägu kahvatuvalge seal puuduvast verest.. Arst on harjunud niimoodi kiirabi autos inimesi ravima, kuid tal on ikkagi ebamugav seal korralikult päästmisele keskenduda.
Ta pühib verised käed kõrval olevasse rätikusse ja hakkab kiiresti tulistada saanud meest ette valmistama elektrišokiks.
Kuuli on nad juba ta rinnus välja võtnud ja kuul oli teinud nii suurt kahju, et mehel eluga pääsemiseks on imet vaja, kuid kõik arstid teavad, et nende töös on imed igapäevane asi.
Mõlemad meedikud on lamava mehe elustamiseks valmis seadnud ja üks ütleb teisele valjult ja arusaadavalt, „eemale,“ ja annab patsiendile elektrišoki.
Mõlema arstid teavad, et mehe eluga pääsemine on hetkel lähimate sekundite küsimus.