Poiss pimedas

12. klassis kirjutatud. Tuli tahtmine õudusjutuga kätt proovida. Nii sai välja mõeldud midagi, mis võiks olla hirmus. Ning kõik teavad, et lapsed on hirmsad. Kui olin hakanud lõpuks seda konkreetset poissi silme ees nägema, kui öösel magamiseks silmad sulgesin, siis teadsin, et see peaks olema piisavalt hirmus. Samas mu elavafantaasiaga pole raske mind hirmutada, ning peale kirjutamist pidin tükk aega vaeva nägema, et seebiga nägu pestes või muud taolist tehes, ei keskenduks liiga palju selle peale, et see poiss mu kõrval hetkel võib seista.

Kui uskuda kõige mõeldavusse, siis selle kõiksuse erinevaid juhtumeid oleks kõige parem jälgida vaimuhaiglates. Seal võib tavaliste inimeste jaoks ebaloomulikke asju kohata sellepärast, et seal on inimesed, kes puutusid kokku nende kahtlaste asjadega ja hakkaksid neid uskuma ning, mis kõige hullem, ütleksid seda teistele ja peale seda tõenäoliselt topiti nad selletõttu hullumajja.
Kui mitte uskuda ebaloomulikkusesse, siis oleks ikkagi hullumaja huvitav koht, kuna seal on siiski palju inimesi, kes on hulluks aetud kellegi või millegi poolt. Igal tavalisel inimesel on omad hirmud ja kui mõni hirm liiga suureks läheb, siis võib see inimese kergelt nende hullude sekka sattuda.
Üks suuremaid hirme on pimedus, kuna inimestele ei meeldi teadmatus ja pimedas inimesed ei tea, mis nende ümber on. Seal hakkab hoogsalt tööle fantaasia, pimedasolija mõtteisse tulevad kujutlused asjadest, mis võivad varjudes olla. Neid „olematuid asju” hakatakse lõpuks uskuma ja lõpuks ajavad need väljamõeldised inimese hulluks.
Psühhiaatrite hulgas laialt levinud näide oleks mehest, kes kartis poissi pimedas. Oli see mees hull või tõesti kummitatud tolle poisis poolt, selle kindlakstegemiseks tõendid puuduvad, kuid lugu oli järgmine...
Oli täiesti tavaline õhtu. Õues valitseval ilmal ei olnud tähtsust, oluline oli ainult õues valitsev pimedus. Vaimuhaigla arstil oli jälle probleeme patsiendiga nr 89., kelle haigusel oli jälle aktiivne faas: ta kartis isegi suuremaid varje, rääkimata pimedusest.
Lõpuks kutsuti kohale peaarst. Ta päris üllatunult, miks patsiend rahutud on? Talle selgitati, et nr 89. märatseb ning keeldub rahulikult magama minemast. Põhjuseks oli tema haiguslugu: ta kujutab endale ette, et näeb pimedas väikest poissi, kes tahab teda tappa. Peaarst kortsutas kulmu sellise haigusloo peale, kuna sellist polnud ta varem kuulnud, ning proovis välja mõelda, kuidas olukorda lahendada.
„Ta on kurjast vaimust vaevatud! Ma tean neid deemoneid! Andke mulle suur valge küünal ja küll ma ta välja ajan,” hüüti.
Kõik pöörasid pea hommikumantlis üsna räsitud mehe poole, kes peaarsti poole vaatas. Peaarst tundis huvi, kes see on. Arst selgitas, et tema kujutab endale ette, et maailm on deemoneid täis ja tema võitles nendega, vähemalt seni kuni ta naine soovitas tal siia tulla.
Peaarst tundis huvi patsient nr 89. nime vastu. Arst vaatas selle toimikust järgi. Martin. Peaarst soovis, et teda Martini palatisse lastaks ja ta vaatab, mida teha oskab.
Ta sisenes tuppa, millel olid valged vooderdatud seinad ning toanurgas istus neljakümnendates mees. Tal olid sassis juuksed ning ajamata habe. Ta vaatas hirmunult sissetulijat.
Peaarst küsis: „Mis sul mureks on?”
Talle vastati: „Ma ei saa pimedusse jääda, kuna muidu ilmub välja mingi poisike, kes kavatseb mind tappa ja ma kardan, et ära hoida ma seda ei suudaks.’’
„Milline see poiss välja näeb?”
„Nagu poisid ikka. Brünetid lühikesed juuksed, teksapüksid ja must varrukatega pluus. Umbes kaheksa aastane.”
„Mis selles poisis siis nii jubedat on?”
„Muidugi see kirjeldus ei ole jube, te segasite vahele. See, mis ta hirmsaks teeb, on alles ees. Te seda ei märganud, et ma näen teda ainult pimedas. Kuidas ma saan teda näha, kui ta mingi tavaline poisiklutt oleks? Kuid ma siiski näen teda! Ümberringi on kõik kottpime, kuid poiss on täiesti nähtav ja vaatab oma hirmuäratavate silmadega mulle otsa ja see vaade põletab kui hape. Isegi ta neetud must pluus on täiesti nähtav!”
Martin jäi peaarsti hirmunult vaatama.
„On ta püüdnud siis sind tappa?” küsis peaarst vaikuse lõpetamiseks.
„Ei.”
„Aga kust..”
„Kuid ma tean seda. See on ta kuradima silmadesse kirjutatud.”
„Kas sa ei arva, et isegi kui ta püüaks seda teha: sinu elu lõpetada. Kas sa siis temast jagu ei saaks? Ta on ju siiski alles väike laps.”
„Ma kardan, et ainuüksi tema puudutas on tappev, kuna ta pole ju mingi tavaline laps, kuna ta pilk isegi põletab.”
„Sain ma õigesti aru, et ta ilmb ainult pimedas? Seda poissi ei ole, kui pimedust ei ole?”
„Jah. Ta paistab armastavat pimedust.”
„Mul on üks mõte, kuidas sa sellest poisist jagu võiks saada.”
„No räägi, kuigi ma ei usu, et see aitaks.”
Peaarst võtab taskust oma autovõtmed ja vilgutab käes võtmehoidja taskulambiga.
„Näed. Mis oleks, kui see poiss pimedas uuesti ilmub ja sa siis näitad valgust ta poole? Kas see ei aitaks selle poisi vastu võidelda?”
„Ma ei tea. Võib-olla tõesti see aitaks. Ta on valguses alati ära kadunud.”
„Teeme siis nii: ma annan need võtmed sulle ja lähen siit toast välja, ma väljas lülitan valguse välja ja kui see poiss ilmub, siis sul on relv tema vastu ja kui ei ilmu, siis sa saad aru, et midagi ei ole vaja karta. Nõus?”
„Ee... ma ei tea. Aga mis siis, kui ta valgust siiski ei karda või midagi sellist?”
„Sel juhul hüüa ning ma tulen võimalikult kiirelt sulle appi. Nii, et teeme selle siis ära?”
„Ma arvan, et sa ei lase mul nagunii eriti valida, nii et mis mul üle jääb?”
Martin võttis arglikult võtmed vastu. Ta jälgis peaarsti lahkumist ja tal oli tunne nagu oleks ta enda hukkamisele nõusoleku andnud. See tulede kustumise ootamine oli jube. Valgus ei kustunud ega kustunud. Aeg paistis venivat, nagu keegi oleks aja seisma pannud, ent möödas olid ainult mõned sekundid.
Tuli kustus. Pimedus. Vaikus kõrvus – kriipiv vaikus. Martin ei julgenud hingatagi, kuna teadis, et iga hetk ta tuleb. See pimedus ja vaikus – see ajas ta hulluks, kui ta seda juba ei olnud. Nüüd tundus aeg veel rohkem venivat.
Poiss pimedas – ta oli kohal. Vaikus hävis korraks. Martin oli kukutanud hirmust võtmed maha. Ta sai aru, et oli teinud saatusliku vea. Appi hüüda ta ei saanud, kuna ta suu keeldus liikumast. Poiss seisis teiselpool tuba ja jälgis teda. Mees ei saanud pöörata pilku poisi silmadelt. Need silmad lausa puurisid mehesse. Neis põles viha, kuigi poisi näos polnud ainsatki viha grimassi, seal ei olnud ainsatki grimassi.
Viirastus tegi sammu Martini poole. Mees tahtis hirmust taganeda, kuid seljataga oli sein. Ta tegi paar sammu mööda seina äärt, kuid poiss tegi paralleelselt samme kaasa. Mees ei näinud mõtet edasi liikuda vaid jäi paigale. Ta tundis adrenaliini jooksu kehas ja mõttekiiruski paistis kasvavalt, kuid suu keeldus ikka veel kuuletumast.
Poiss tegi veel ühe sammu tema poolt. Martin needis end mõtes, et võtmed maha pillas. Järjekordne samm tema poole. Ta hirm kasvas. Ta poleks iial uskunud, et hirm võib veel suuremaks muutuda, kuid see juba muutunud oli. Ta hirm surma ees hävis ja asendus täielikult ainult hirmuga selle poisi ees.
Poiss astus järjekordse sammu tema poole. Martin oli ta ainult paari sammu kaugusel. Mees nägi teda selgemini, kui kunagi varem. Poisi teksasid, musta pluusi ning tema nägu ja ta jubedaid silmi. Meest haaras paanika. Ta pidi võimalikult kiiresti sellest viirastusest eemale saama. Martin hakkas võimalikult kiiresti kätega vastu seina toetudes esialgse asukoha poole tagasi liikuma, kuni kuulis jalgade juures võtmete kõlinat.
Ta haaras kiiresti võtmed maast ning otsis taskulampi. Poiss oli astunud ainult paar sammu tema poole ja jälgis teda. Martin leidis lüliti üles ja tundis kergendust. Ta pani lambi põlema ja suunas poisile näkku. Valgus valgustas poissi, kuid ta seisis ikka veel seal, kus enne oli olnud. Tema nägu muutus ainult paremini nähtavaks ning hirmsamaks. Meest haaras jälle paanika.
Poiss ei teinud valgusest väljagi. Ta endiselt lihtsalt seisis seal ja jälgis Martinit. Poisi ilme oli jubedam, kui kunagi varem. Valgus tõi poisi silmad veel paremini esile. Ta astus sammu mehe poole.
See oli mehele otsustav hoop. Taskulamp ei aidanud ja ta suu keeldus ikka veel koostööst. Ta kustutas kiirelt valguse, kuna see ei tegi rohkem kahju, kui kasu. Ta laskis käed lootusetult alla ja tundis sõrmede vahel teravat autovõtit. Valitsev hirm tõi mehe mõttesse ainult ühe õige teo.
Palati ukse taga ootasid peaarst ning teised huvilised ja kuulasid igat heli, mis palatist kostus. Siiski nad ei kuulnud midagi, esialgu vähemalt. Peale mõnda aega ootamist kõlas hirmust ja vihast segunenud karjatus. See pani kõik kuulajaid hirmunult ehmatuma. Peaarstile meenusid autovõtmed ja käskis kiiresti ukse avada.
Uks avati. Tuba oli veel pime ja uksest tulevas valguses istud toa põrandal Martin, toetumas küünarnukkidega põlvedele ja pead käte vahel hoidmas. Peaarst jooksis kiiresti mehe juurde ja käskis tule põlema panna. Ta tõstis Martini pea endale otsa vaatama. Mööda mehe nägu voolasid pisarad alla. Peaarst otsis võtmeid ja leidis need mehe kõrvalt maast, õnneks need polnud verised, kuid mis siis oli juhtunud?
„Ma sain tast jagu,” ütles Martin.
Peaarst jäi teda kuulama ja vaatas samas toas ringi. Martini kõrval seinal oli vooder lõhki rebitud.
„Ma sain tast jagu! Ma ründasin teda võtmega,” ütles Martin naerdes, „Ta on läinud! Ma lõin ta taganema. Ta on läinud, igaveseks.”
Raske oleks olnud leida õnnelikumat inimest maailmas, kui Martinit, kes naerdes silmist pisaraid pühkis. Ta oli tükk aega olnud oma hirmu terrori all, kuid lõpuks hakkas sellele vastu ja võitis, kas siis oma hirmu või deemonit, kes sai aru, et seda meest enam peletada ei ole võimalik.