Taaskäivitus

11 klass äkki? Märge puudub, Gümnaasiumis olin kindlasti, aga võis olla vabalt 10 klass või 12 klassi alguse poole. Idee sai vist alguse esimeses paragraafis kirjeldatud ideega. Samas võib-olla ka mitte.. kes seda mäletab.

Kogu universumi aatomid tõmmatakse kokku ja siis plahvatusega saadetakse kõik uuesti laiali – kõik mis seal enne oli hävib ja ei jäta mingisugust jälge oma eksisteerimisest. Kogu protsess algab otsast peale, kuni jõuab jälle selle punktini.

Professor A. Remer hoidis kätega tugevasti roolist ja manööverdas üsna osavalt kaasliiklejate sõidukite vahel ja põikles neist vajadusel kõrvalt või vastavalt vajadusele ülevalt või alt mööda. Ta ületas tugevasti kiirust, kuid ta ei pidanud seda hetkel tähtsaks. Ta ei teinud väljagi paarist politseihoiatusest, mis tema masinasse oli faksitud kodu poolt tulles. Need ei mahtunudki tema mõtetesse, kuna seal oli kogu ruumi võtnud tema tänane ja ka eilne unenägu.

Ta peas jooksis korduvalt läbi öösel nähtuv. See kõik oli justkui õppevideo, mida põhikoolis oli näidatud, ainult kõik oli realistlikum ja sellele oli lisandunud lõik, kus kõik kõigepealt ühte kohta kokku tõmmatakse, ja kogu selle toimuva põhjus – pomm, mida just täna tahetakse katsetada.

Riigi parimad teadlased, nende hulgas professor Remer, olid teinud täiesti vapustava avastuse. Nad olid suutelised väga väiksest kogusest ainest vabastada suure hulga energiat. See oleks teinud lõpu maailma energia hädadele. Saadav energia on nii suur, et seda ei ole veel proovitud saada suurtest kogustest ja täna on selleks kosmosesse viidud kapsel ainega, et saaks vaadata, kui palju energiat seal vabaneb. Katsetust tehakse kosmoses, et kaugus tsivilisatsioonist oleks võimalikult kaugel. Kellelgi polnud aimugi, kui võimas võib see vabanev energia olla.

Remer teadis. Ta oli juba eile öösel unes näinud plahvatust, mida see tekitab, kuid arvas, et see on lihtsalt tema fantaasia ja läinud rahulikult tööle ja tegi viimaseid ettevalmistusi katsetuseks. Täna öösel nägi ta seda jälle, kuid palju arusaadavamalt ja seekord seletas unenägu talle selle põhjuseid.

Iga kord, kui tehnoloogia areng on jõudnud piirini, kust enam edasi ei või minna, siis tehakse taaskäivitus ja kõik algab otsast...

Remer'i mõtlemist segas vastu tuleb suur sõiduk, mille kokkupõrget ta suutis üle tema minemisega vältida. Remer sisenes laboratooriumi alale.

„Prof. Remer, me ei oodanud teid täna tööle. Teil ju pidi vabapäev olema,“ temaga oli raadiost rääkima hakanud administraator.

„Ma mõtlesin katsetusi vaatama tulla,“ vastas Remer lühidalt. Temaga oli hakanud rääkima salvestus, sealt polnud lootust abi saada.

Remer pidi jõudma võimalikult kiiresti kontrollruumi, kus juhitakse katsetuse käiku, ja ta oli läbimõelnud kõiki võimelike teid sinna. Ta oli otsustanud neist kiireima tee kasuks ja tal ei läinud kaua aega, et leida oma kabineti aken. Kabineti aken oli küllalt suur, et sealt läbi saaks sõita, kuid need on tehtud küllalt tugevad, et keegi sinna sisse põrutada ei saaks. Ta suunas ikkagi oma masina selle suunas.

Aken lähenes kiiresti; Remer tõmbas turvavöö peale, enne kiirustades oli ta selle unustanud peale panna; ta surus gaasipedaali võimalikult põhja. Ta kihutas kõigest jõust, mis mootorist tuli, vastu klaasi, mis tugeva löögi all purunes, ja masin hõljus vastu töölauda, lüües selle teiselpool seina vastas olevale riiulile otsa, ja lendas ise töölauale otsa.

Teadlased on arvamusel, et viisteist miljardit aastat tagasi toimus Suur Pauk, millest sai alguse kogu universum, ja enne seda polnud midagi. Nad eksisid. Universum on eksisteerinud igavesti - ta lihtsalt hävib ja tekkib uuesti, see on tsükkel, mis kestab lõpmatult.

Masin jäi hõljuma enda alla kokku surutud laua kohale. Remer lükkas näo eest juuksed, mis olid vastu riiulit sõites nägemise ära varjanud, ning võttis turvarihma pealt ära. Ta hakkas ust avama, kuid see oli kinni kiilunud.

Uks avanes natukese aja pärast tugeva jalalöögi peale. Remer ronis oma kabinetti ja avas kiiresti toa ukse ja hakkas mööda koridori kontrollruumi poole jooksma, mis asus peaaegu koridori lõpus.

Jõudnud selle ukseni märkas ta, et ei saa ust avada, kuna ta id-kaart oli jäänud maha. Ta hakkas rusikadega vastu ust peksma ja karjus, et sees olijad katsetuse lõpetaksid. Kõik katsel osalejad tundsid professor Remer'it ja oleks ta sisse lasknud ja teda ära kuulanud. Kuid keegi ei märganudki teda.

Lõpuks üks lühikeste tumedate juustega nägus mees, kes kandis valget kitlit, nagu kõik teisedki, märkas teda. Ta ütles alguses midagi Remer'ile ja olnud märganud, et uks on helikindel, hakkas ta mööda väikest eesruumi ukse poole astuma.

Avanud ukse kordas ta seda, mida oli natuke tagasi öelnud: „Amelia, mis juhtunud on?“ „Pole aega vastata, Ryan,“ vastas Remer temast mööda kiirustades ja mees jäi talle üsnagi ehmunud näoga järgi vaatama.

Amelia hüüdis üle kontrollruumi, „lõpetage katsetused!“

Tema poole keeras kiilas peaga vanem mees, kes oli katsetuse juht, ja vaatas imestudes tema poole.

„Vabandust, kuid Te jäite hiljaks, Professor Remer,“ hakkas tema poole pöörduja rääkima, „ma just saatsin signaali sinna poole teele.“

„Saate te aru ka, millega te praegu hakkama saite,“ karjus Amelia üle ruumi, „te tegite praegu kogu maailmale lõpu peale!“

Remer'i silmad olid vesiseks läinud; ta istus vastu seina maha ja hoidis kätega peast kinni.

„Nüüd te kindlasti liialdate,“ hakkas kiilas mees rääkima, „ma saatsin signaali umbes viis sekundit tagasi teele ja sinna jõudmiseks kulub tal umbes 10 sekundit,“ ta näitas käega vastas seinas olevale suurele ekraanile, „umbes kümme sekundit läheb aega sealt pildi meieni toomiseni. Kui see on pilt meieni jõuab, siis saad aru, et midagi ei ole vaja karta. Muide, üks, kes tuumapommi leiutajate hulka kuulus, arvas ka, et see toob maailmalõpu endaga kaasa, kuid me ju suutsime tuumasõjad ära hoida.“

Amelia ei vastanud. Ta hoidis ikka pead kätega kinni ja mälestustel lihtsalt peas joosta. Ta teadis juba seda, kuna öö jooksul oli talle see kõik ära seletatud. Sellest leiutisest hakkas tehnoloogia kiire areng, mis viis nad siiani, kus nad praegu on. Ta teadis, et see mees, kes oli neid siis hoiatanud rääkis tõtt.

„Signaal jõuab kohe siia,“ ütles mehe hääl.

Amelia tõstis nüüd pea kätelt ja jäi ekraani vaatama. Ekraani keskel oli väikene täpp, mis oli kapsel, kuhu oli paigutatud vajalik laeng katsetuseks. Ekraani kõrval olev loendur, mis näitas aega plahvatuse jõudmise hetkeni, mis jõudis nullini. Ekraanilt kadus pilt. Miski segas signaali siia jõudmist.

„Vahetage pilt ümber maale lähemal olevale satelliidile, “ reageeris juht kähku.

Pilt vahetati. Ekraanile tekkis pilt tähistaevast, mille keskel oli lihtsalt tume täpp, mis suurenes hirmutavalt, kuni kadus ka see pilt ekraanil.

„Mis asja?“ ei saanud enam katsetuse juht aru, „vahetage katusel olevale videopildile.“

Ekraanil oli nüüd ilus selge ilm, taevas olid mõne üksiku pilved. Seal ei olnud alguses midagi imeliku näha, kuid siis hakkas kõik kuidagi tumenema, päikese kiired ei jõudnud enam maale. Kõik ruumis olijad vaatasid hirmunult väiksest aknast välja. Linnale oli hakanud järsku tumedus peale vajuma. Kõik hooned hakkasid mattuma järjest suuremasse pimedusse.

„Mis see tähendab?“ küsis juht hirmunult endamisi.

„Taaskäivitus,“ vastas Amelia ja laskis pea uuesti kätele langeda ja tema peas jooksis jälle unesnähtuv sellest, mis nüüd juhtub.