Argipäev

Niisiis, kõige pealt sai see kirjutatud 11. klassis. Ja ülikooli 3. aastal hakkasin seda üle kirjutama, et parandada ning ilusamaks teha. Seda tegin selle pärast, et ma olin eriti uhke selle loo üle. Tundus kui kõige viisakam kõigist, mida ma kirjutanud olin. Lõpuks lõpetasin selle kirjutamise 2010 aastal. Ise olin tulemusega rahul, keegi ütles, et monotoomne ja igav. Võib õigus olla, jätsin väite meelde, ning olen püüdnud edaspidiseid jutte huvitavamalt kirjutada.. Kuigi neid polegi vist eriti tekkinudki rohkem. Igatahes püüdsin anda huvitavat vaatenurka põrgusse või taevasse minekust ja ise olen tulemusega rahul.

   „Ilm on suurepärane. Taevas pole mitte ainsatki pilve ja temperatuur siin Pärnus on 28 kraadi ja seegi on varjus mõõdetud. Ei julge ette kujutadagi, kui soe päikese käes on. Merevesi on 23 kraadi, nii et krabage kõik oma päikesekreemid kaasa ja randa suvemõnusid nautima. Muidugi on meie suvepealinnas palju muud huvitavat teha.“

      „Jää vait,“ ütles üsna veidralt riietunud pahur mees, tõmmates maani ulatava musta mantli hõlmad tugevamini kinni. Tal oli mantli krae üleval ja must kaabu peas. Ta möödus välirestoranist, kus kelner proovis uuesti tööle panna raadiot, mis oli vait jäänud. Mantliga mees kõndis kiirel kõnnil peatänava poole ja rääkis vaikselt enda ette.  Ta kurtis ilma, mis oli vastikult külm, ja kõike muudki, mis talle silm jäi. Tänav oli rahvast paksult täis ja mees proovis põigelda nende vahel nii, et saaks võimalikult kiiresti edasi liikuda ilma, et mõnega neist kokku põrkaks. Ta ei tahtnud nendega tegemist teha mitte mingil juhul rohkem, kui tema töö seda vajas.

      Mees jõudis peatänavani ja jäi tusaselt jälgima mõlemal pool teed olevaid inimesi, justkui otsiks kedagi. Ta pilk rändas inimeselt inimesele, kuni peatus lühikeste pükste, sandaalide ja lillelise t-särgiga pikkade heledate juustega mehe peal, kes vaatas läbi teiselpool teed oleva poe akna telekat. Tal oli vööl ka pooleteistkäe mõõk, mida keegi tähele ei paistnud panevat.
       
      „Mikk!? Miks just tema?“ ütles mantlit kandev mees läbi hammaste.

      „Imeilus päev, Aivar, kas pole nii?“ küsis keegi mantliga mehe kõrvalt. „Ei, vastik ja kole nagu iga teinegi päev siin maamunal,“ vastas ta küsijale. Ta pööras pilgu sellele, kes oli hakanud temaga rääkima. See oli see sama mees, kes oli teiselpool teed telekat vaadanud, kuid nüüd olid tal ka mustad päikeseprillid ees. „Sa kohe pead alati uhkustama oma võimetega?“ küsis Aivar tuimalt.

      „Ei, ma lihtsalt märkasin tuttavat nägu ja mõtlesin rääkima tulla ja nii sai seda kõige kiiremini teha.“

      „No, mis sa siis rääkida tahad? “ Seda öeldes tõmbas Aivar jälle mantli, mis oli hakanud tuult läbi laskma, tugevamini keha ligi.

      „Mõtlesin küsida, et kuidas teie pool ka läheb?“

      „Sa tead väga hästi kuidas meil läheb.“

      „Meie seas liikuvatest juttudest jah, kuid ma mõtlesin uurida, kuidas teil, teie enda arvates, läheb?“

      „Ja sind huvitab meie arvamus? Sa ei mõtlegi, et see, mida Tema ütleb, on ainus ja õige?“

      „Kuule, ma pole Temaga tükk aega kokku puutunud. Kõik, mida mina tean, on leviv kuulujutt, mis võib liikumise ajal muutuda.“

      „No kui nii on lood, siis meil samasugune olukord nagu ta on alati olnud."

      "Ja need on?"

      "Kõik proovivad saada paremaid kohti, et peaks võimalikult vähe siin käima.“

      „Miks siis nii? Kas teile siis ei meeldi töö, mida teete?“

      „Mitte seda. Tööga olen mina näiteks juba harjunud. Kui peaaegu kogu oma elu oled ühte tööd teinud, küll siis juba tööga enam ei nurise. Asi on rohkem muudes asjades. Minule isiklikult käib kõige rohkem närvidele kliima, siin on vastikult jahe kogu aeg.“

      „Teie juures on tõesti soojem, aga kui te siin elaksite, siis saaksite aru, kui tore siin olla võib.“

      Aivar ei vastanud enam, sest nende kõrvale astus mustas ülikonnas mees, kelle käest hoidis kinni väike tüdruk, kes kandis helesinist kleiti.
     
      "Tere," ütles Mikk saabunud võõrastele.
     
      "Tervist sullegi!" vastas mees ja ka tüdruk tervitas teda ja Aivarit.
     
      Aivar noogutas neile, millele järgnes vaikimine kõigi poolt.
     
      Lõpuks lõpetas vaikuse Mikk kui küsis ülikonnas mehelt, "Kes?"
     
       Ta vaatas nukralt Mikule otsa ja näitas käega teisele poole tänavat valge t-särgi ja nokamütsiga mehe peale: "Juhan Saan ja, " suunas oma käe sada meetrit eemal mehe poole jalutavale punases kleidis naisele, " ja Eneli Mäe."
       
       "Aivar," ütles ülikonnas mees, kuid tema rääkimist segas väike tüdruk, kes sikutas tema kätte.
       
       "Jah?"
       
       "Aga sa võid ju eksida," ütles tütarlaps.
       
       Mees muigas, "Selles on sul õigus ja mulle meeldibki see sinu juures. Tänu sinule ma tean, et ma ei või millestki kindel olla."
       
       Ta pöördus uuesti Aivari poole, "Sulle on autojuht nagu sa arvatavasti aimata oskasid."
       
       Pikas kuues mees vastas, "Mhmh."
       
       Ning jälle saabus vaikus selle veidra seltskonna vahele, mille rikkus kaugelt kostuvad politsei sireenid. Nad vaatasid hääle suunas.
       
       Nurga tagant keeras antud tänavale tumesinine Ford Sierra ja sellele järgnes politseiauto. Meeste ees muutus jalakäia valgusfoor roheliseks ja punases kleidis noor tüdruk, kes oli selle ees seisnud, hakkas üle sebra minema. Ka Aivar hakkas teed ületama, aga selleks ajaks kui tüdruk oli jõudnud keset teed, oli tema juba kõnniteel ja jälgis üksisilmi Fordi.


       Tänaval olevad inimesed vaatasid hirmunult auto suunas, mis sõitis otse keset teed oleva tüdruku suunas. Paremal pool teed olnud kirju lillelise särgiga mees püüdis joosta tüdruku poole, et ta teelt ära tõmmata, kuid ta oli liiga kaugel. Roolis olev Kaarel proovis kokkupõrke ära hoidmiseks manööverdada mööda tüdrukust, kes oli paanikast keset teed seisma jäänud ja ei saanud autolt silmi. Aga auto kiirus oli liiga suur ja see kaotas juhitavuse.

Kaarlil õnnestus punases kleidis tüdruku elu säästa, kuid auto kaldus sõiduteelt vasakule jalakäijate rajale ning suundus noore kahekümnendates naise poole. Ta püüdis auto eest ära jõuda, kuid sai siiski auto põrkelaua küljelt löögi ning lendas vastu majaseina ja ta keha kukkus kõnniteele. Samal ajal auto jätkas liikumist, kuni paar meetrit hiljem sõitis vasaku esitulega vastu kommipoe esist treppi, mille tagajärjel lendas auto külg ees edasi piki kõnniteed, samal ajal nüüd ka kiirelt pööreldes.

      Nüüd jäid auto trajektoorile Aivar ja Juhan. Kõige pealt jõudis see pöörlev surm Aivarini ning kogu aeg olid tema pilk kinnitunud autojuhile. Auto oli sel hetkel põhi taeva poole ning Aivar jälgis roolis olevat märkuseta keha kui see temast läbi lendas. Juhanil ei olnud võimalust kõrvale põigata ja auto niitis ta maha kus ta oli seisnud. Kakskümmend meetrit eemal jäi see lõpuks liikumatult seisma.  Aivar keeras end auto suunas ja kõndides Juhanist mööda liikus ta auto, või mis sellest järel oli, suunas. Üks tagumine ratas veel keerles õhus ning auto vasak esiratas lamas teisel pool teed.
     
      Lillelise särgiga mees jooksis üle tee naiseni, kes oli esimesena autolt löögi saanud. Ta vaatas kui halvasti naine viga oli saanud ja alustas esmaabi andma. Naine tõusis ehmunult istukile ning kohale jõudes, mis juhtunud oli, tõusis ta püsti ja jälgis ümbrust.  Kogu ümbrus tundus olevat kergelt udune ning natuke fookusest väljas. Eneli hoidis käega peast kinni. Ta kattis ehmunult oma suu kui eristas udus teisel pool poe treppi lamava mehe, kellest ta oli just mööda jalutanud. Ta oli tänulik, et kõik udune oli, sest vaatepilt oleks olnud jube.
     
      Eneli jälgis kuidas politseiauto oli sebra juures peatunud ja mõlemad politseinikud väljusid autost ja üks jooksis maas lamava mehe poole ja teine jooksis katusel oleva auto poole, mille suunas liikus ka pikas mustas mantlis kaabuga mees, kes tundus ümbrusest rohkem eristatav. See mees ei olnud ainuke, kes selles udus paremini välja paistis. Politseiauto kõrval seisid veel kaks inimest, kes paistsid erinevalt kõigest teistest selgena. Neist kahest hirmutavam oli pikk ülikonnas mees, kes jälgis tõsise pilguga kõike toimuvat. Mehe käest hoidis kinni väike helesinises kleidis tüdruk ja jälgis sama tõsise ja täiskasvanud pilguga toimuvat.
     
      Lõpuks meenus Enelinile teda elustanud mees, ning ta vaatas enda ette tema suunas. Vaatepilt pani naise kiljatama. Ta lamas iseenda jalge ees kõnniteel ning see mees ikka veel püüdis teda elustada. Naise südame juurest tuli välja paari sentimeetri paksune suitsusammas, mis oli ühenduses tema maas lamanud keha südamega.
     
      Ta tundis ootamatult kellegi kätt oma õlal. Pöörates end ehmunult ringi, nägi ta seal seismas pikkade päikeseprillidega ja heledate juustega mees, kes kandis lillelist t-särki ja kelle vööl oli suur mõõk. Ta võttis prillid eest ning hakkas midagi ütlema, kuid teisel pool teed hüüdis keegi: "Mikk!"
     
      Naine ja ka see pikkade juustega mees vaatas üle tee politseiauto suunas, kust hüüe oli tulnud.
     
      "Täna pole tema aeg," ütles ülikonnas mees, vaadates naise kõrval seisva kummalise mehe poole. Mikk noogutas talle, ning pööras end Enelini poole ja püüdis teda lohutada: "Ärge kartke, palun olge lihtsalt oma keha juures ja kõik saab varsti korda." ning astus temast mööda maas lamava mehe poole liikuma, kelle kohal see sama mees hirmunult seisis ja ümbrust ja iseennast jälgis. Ka teda ühendas see imelik udust asi tema kehaga.
     
      Naine istus segaduses ja hirmunult maha ning jälgis seda udusammast. Proovides käega seda katsuda, läks see ta käest lihtsalt läbi ja ta ei tundnudki nagu seal oleks midagi.
     
      Mikk oli jõudnud hirmunud mehe juurde: "Minu nimi on Mikk. Mina olen see, kes peab teile teavitama kurva uudise. Te sattusite auto avariise ja mina pean teid juhatama teie viimasesse puhkekohta."

      Talvemantlis mees oli auto juures ja sirutas käe läbi auto ukse ning tõmbas sealt pruunis jakis mehe, kelle südame juurest tuli samuti udusammas, mis läks autosse.

      Jakis mees vaatas hirmunult ringi kui teda välja sikutanud mees ütles: "Härra Kaarel Tamm!"
     
      Mees vaatas hirmunult küsija: "Kust te mu nime teate?"
     
      Mees jätkas monotoonselt: "Mu nimi on Aivar ja mina olen see, kes peab teavitama selle kurva uudise, ja nii edasi, ning teid juhatama teie viimasesse puhkepaika. Palun tulge minuga!"
     
      "Mis?" küsis Kaarel.
     
      "Vaadake autosse!"
     
      Kaarel vaatas ning jäi tardunult seisma.
     
      Aivar lükkas oma mantli hõlmad laiali ja tõmbas puusalt mõõga. Erinevalt Miku mõõgast ei olnud see läikiv ning kuldse käepidemega vaid nii tera kui ka käepide olid tuhmilt hallid.
     
      Kaarel kattis hirmust näo kätega kui Aivar tõstis mõõga löögiks üles. Kuid mõõk läbis hoopis seda imelikku udusammast, mille tulemusena see haihtus.
     
      "Tulge minuga," lausus Aivar.
     
      Kaarel ei tahtnud teda kuulata vaid lükkas end vastu autot, et hoida temast võimalikult kaugele, kuid siis järgnes talle vastu enda tahtmist. "Mis minust saab?" küsis ta.
     
      "Küll sa varsti näed."
     
      "Mis temast siiski saab?" küsis teine mees, kes seisis enda keha kohal Mikult.
     
      "Ta läheb sinna, kuhu keegi minna ei tahaks."
     
      "Aga minust?"

      "Teie tulete minuga. Ärge kartke, see mida tegite ülikooli ajal, ei lähe kirja suure patuna." lausus Mikk ning võttis oma vöölt mõõga ning lõikas tema udusamba läbi.
     
      Ta pani oma mõõga tagasi vööle ning sirutas käed laiali. Sama moodi käitus ka Aivar. Miku seljast, läbi särgi, voolas välja paks tihe valge udu, mis ulatus maani. Aivari selg läks leekidesse ning sealt voolas tuli välja, mis samuti ulatus maani. Natukese aja pärast hajusid nii udu kui ka tuli, mis tõid enda peidust välja midagi muud. Mõlemate selgadest olid maani välja ulatuvad tiivad, mis olid ühel läbi särgi ja teised mehel läbi mantli. Miku tiivad särasid valgelt päikese käes nagu lumi, aga Aivar tiivad olid üleni hallikalt tuhmid ning paljud suled olid põlenud või üldse puudu.

    Mikk ütles Aivarile head aega ja hakkas mööda tänavat edasi astuma, nokamütsiga mees kannul. Nad mõlemad hakkasid järjest rohkem läbi paistma, kuni olid täiesti kadunud. Aivar kõndis kõrvaltänavale ja liikus seda mööda ja talle järgnes Kaarel hirmunult, kuni nemadki haihtusid.

    Naine vaatas nende kadumist ja kuigi tänav oli inimesi täis, jäi ta siiski justkui üksi keset seda tänavat. Keegi neist ei näinud ega teadnudki, et ta seal nõutult seisab. Naine istus enda kõrvale maha ja jälgis, kuidas teda elustada püütakse, tal polnud aimugi, mida nüüd saab.

      "Ära karda, sinule ma seekord järgi ei tulnud." kostus naise kõrvalt. Ehmunult vaatas ta üles.
      Naise kõrval seisis sama ülikonnas mees, kes oli enne eemal seisnud, ning ka väike tüdruk oli tema kõrval.
       
      "Mis minust saab?" küsis naine.
     
      Väike tüdruk vastas: "See noormees suudab su päästa. Ning hiljem te armute ning elate kahekesi õnnelikult oma elulõpuni."
     
      Naine ehmus seda kuuldes ning vaatas oma päästjale otsa. Ta ei näinud välja selline, millised mehed Enelile tavaliselt meeldivad, talle olid alati lühikeste juustega mehed meeldinud.
     
      "Vabandust, kui see teade teid ehmatas. Ärge muretsege. vabatahe on siiski olemas. See väike neiu mu kõrval lihtsalt oskab väga ette näha mis tulemas," vastas mees ülikonnas, " ning paari minuti pärast saate oma kehasse tagasi, ning siis te ei mäleta seda väikest fakti enam. Aga nüüd me peame ka liikuma hakkama. Jää siis ilusti oma keha juurde ning head elu sulle."
     
      Naine jäi jälgima kuidas kummaline paar kaugemale astusid, kuniks haihtusid, siis pööras ta pea oma päästja poole. Ta püüdis teda lähemalt uurida, kuid ta oli liiga udune, et täpsemaid detaile näha.
     
      Lootusetusest täpsemalt aru saada, kes ta päästja on, andis ta alla ja vaatas ringi. Kiirabiga tulnud arstid olid tema keha juurde jõudnud, ning võtsid mehelt elustamise üle. Naine hakkas tundma iiveldust ning minestas.
       
      Eneli ärkas ja tundis, et iga tema punkt kehalt valutas ja ebamugav magamisase ei aidanud valude leevendamiseks kaasa. Ta avas silmad ja nägi, et oli võõras toa. Ta hakkas hoolega toas ringi vaatama ja märkas, et tema voodi kõrval laual olid vaasis lilled. Ta sai aru, et peaks olema haiglas, kuid ei mäletanud, mis võis temaga juhtuda. Ta ehmus kui märkas teisel pool voodi kõrval istuvat võõrast lühikeste käistega triiksärgiga meest. Tal olid pikad juuksed ja ilusad silmad, mis kohe välja paistsid. Mees hakkas temaga rääkima: „Tervist! Hea näha, et te lõpuks üles olete ärganud. Te olite teadvuseta peaaegu seitse tundi.“