Varastatud medaljon

Ülikooli aastad! 2008.08.30 oli see aeg, kui see valmis sai. Tüdrukule kirjutatud, kuhu panin talle meeldivad loomad sisse midagi vahvat tegema.  Üks sõber jälle kurtis, et kirjutanud loo, mis oleks nagu sisse juhatus suuremale seiklusele, ning nagu mulle kohane, pikemaks seda lugu pole loonud. Pikkade lugude kirja panek on suur vaev ning mul liiga palju laiskust, et end sundida, ükskõik kui huvitava asjade käigu ma oma peas välja olen mõelnud, kuigi pean tunnistama, et selle kohta suurt eepilist lugu juurde mõelnud pole, ning arvan, et  antud loole poleks midagi juurde vaja ka. Sai ilusti kogu lugu ära jutustatud, hoolimata sellest, et lõpp võis jätta mulje, nagu ees on suured ja võimsad seiklused või juhtumised.


"Noh, mis sa arvad? On ta seal või ei?" küsis naine.
Täpik vaatas talle otsa oma väikeste ümmarguste silmadega.
"Õigus. Hetkel on päev. Nad peaksid ju päeval jahil olema."
Täpik jälgis teda ikka vaikides.
"Või ei tea kah, äkki nad käivad jahil hoopis öösel. Või hoopis hämaras? Suuremad loomad liiguvad ju ringi hämaras."
Vastuseks sai ta Täpiku poolt ainult silmade pilgutuse.
"No ju ta ikka päeval peab jahti. Külarahva jutu järgi liikuvat ta päeval ringi ja vaevalt tal öösel hea nägemine on. Või mis sa arvad?"
Ikka veel vaikides tõstis Täpik pea kõrgemale ja hüppas rahutult koha peal ning kõigutas pead vasakule-paremale. Oleks tal käed, oleks ta ka rusikatega vehkinud, kuid selle asemel siputas oma tiivakesi.
"Jällegi õigus. Me tõesti ei saa siin päev otsa arutada, kas ta on seal või ei. Aga ma kardan, et kui ta tõesti on oma koopas, siis sina vast küll ei saaks temast jagu. Ta astuks su laiaks ilma, et sind märkakski."
Täpik vaatas talle pahaselt otsa.
"Vabandust, kuid see on tõsi. Aga jah, lõpetame selle jutustamise ja lähme teeme ära selle, milleks siia tulime. Ja kui ta on seal, siis vaata teda kui suurt jahilooma ja küttimine pole meile tundmatu. Hakkame siis liikuma."
Täpik noogutas ja jooksis ettevaatlikult künka tagant väikese kivi juurde peitu. Naine viskas koti selga, haaras vibu ja nooltetupe ning jooksis võimalikult maaligi samuti künka tagant välja.
Jõudnud läbi pika rohu hiilides koopani, piilus ta ettevaatlikult sisse. Koobas oli suur ja avar. Tänu päevavalgusele oli seal võimalik näha ka ilma tõrvikuta, kuid koopa servad olid hämarad ja igal pool olevate rahnude taga leidus pimedaid soppe.
Noore küti järgi jooksis kiirelt ta ustav sõber kõrges rohus nii, et ainult heina liikumist oli näha.
"Mis sa arvad, on ta kuskil varjus peidus ja ootab meid?" küsis ta Täpikult, kes tema jalge eest samuti koopasse vaatas. 
Selle küsimuse vastuseks liikus ta kartlikult paar sammu tagasi ja andis kütile peaga väikese lükke.
Naine jälle mõistis oma väikest sõpra nagu alati ja asus ettevaatlikult koopasse liikuma. 
"Olgu, eks ma siis lähen ees."
Lind järgnes talle kartlikult ja oli hakanud oma pika saleda nokaga plagistama.
"Tunned ebameeldivaid lõhnu? Isegi mina tunnen, kui sa nüüd mainisid. Näe, seal on mingid kondid, kitse omad arvatavasti," rääkis kütt tasa. "Arvatavasti need haisevadki. Ja kuskil võib siin selle mehe korjus ka olla. Kuigi siin on kohati umbne ja ebameeldiv, me peame siiski siin ringi vaatama, et leida medaljoni, mille see tõbras ära varastas. See on ikkagi mitmeid põlvkondi mu peres olnud. Sellest ajast saati kui inimesed veel uskusid maagiasse ja isegi draakonid, väidetavalt, suhtlesid inimestega. Ma lihtsalt ei tohi sellest ilma jääda."
Kõndides päevavalgusest kaugemale jätkas ta rääkimist: "Vähemalt sai vastava karistuse, või mis? Huvitav, miks ta seda meest ründas. Külarahvas ju rääkis, et tavaliselt ta inimestest välja ei tee, kui nad just oma nina tema asjadesse ei topi. Aga oli teda rünnanud keset lagedat maad ilma nähtava põhjuseta. Kahtlane värk. Ju sellel mehel oli halb kuulsus ka selliste elukate seas."
Naise jutustamise ajal oli hakanud Täpik närviliseks muutuma. Ta tegi häält, mis meenutas natuke urisemist ja vaatas aegamisi oma julgemale sõbrale näkku.
"Mis sa nüüd. Sul pole vaja midagi karta. Vaata siin ringi. Rahva jutu järgi pidi see elukas olema väga pirakas, oma kolmkümmend jalga, nad väitsid, See oleks sinu kõrgusest umbes kakskümmend korda pikem." Ta proovis oma sõpra lohutada. "Ütle kuhu selline elukas siin end peita saaks. Nende kivide taha seal, kuhu ainult veerand temast heal juhul mahuks?" 
Naine ei teinud temast enam välja ja püüdis leida varast või tema riideid, kust lootis leida oma medaljoni, et saaks sellest jubedast koopast eemale.
Koopas valitseva vaikuse lõpetas Täpiku ootamatu sisisema hakkamine ja ta oleks küti peaaegu pikali jooksnud, kui püüdis end varjata ta jalgade taha.
"No mis sul nüüd hakkas?" 
Siis märkas ka kütt, mida lind kartnud oli. Refleksidest, enne kui ta mõistis mida ta nägi, võttis ta vibu ja noole ning tõmbas vibunööri pingule.
Täpik oli käinud siiski igaks juhuks kivide taha vaatamas ja ühe suurema kivi taga ajas üles ühe magaja.
Väikeste sammudega tuli tumeroheline kogu kivi tagant välja, samal ajal suurelt haigutades, paisated suust pisikese suitsupilve. Tal olid suured mustad silmad, seljal kaks väikest tiiba ja pikk saba liikus sammumise taktis. Koos sabaga oli ta oma neljal käpal seistes umbes seitse jalga pikk ja neli jalga kõrge.
Elukas uuris kahte sissetungijat uudishimulikult ja liikus nende poole, näos midagi naeratuse taolist, mis sundis Täpikit varjuma sügavamale koopasse ühe kivi taha.
Naine pani vibu ära ja püüdis oma sõpra rahustada: "Kuhu sa nüüd jooksed? Temast pole midagi karta. Ta tiivad ei jõua teda veel kanda, järelikult ema pole saanud teda veel jahtima õpetada. Vähemalt ma loodan seda."
Elukas tuli ta juurde ja kütt hoidis hinge kinni, lootes, et tal oli õigus. Ta ainult nuusutas naist ja siis võttis endale lamades mugava asendi ning asetas oma pea esikäpale ning jäi külalisi jälgima. 
"Näe, ta ei kujuta meile mingit ohtu. Jätkame otsimist. Proovime medaljoni enne üles leida kui ta ema koju peaks saabuma. Sa püüa otsida sealt koopa avause juurest, kui see väike armas olend sind hirmutab. Vaevalt mõni selline veel kuskil kivi taga peidus on."
Täpik jooksis ringiga ümber eluka ja asus kivide tagant otsima. Naine astus sügavamalt koopasse, kus oli liiga pime, et Täpik midagi näeks. Ta märkas koopa seina ääres kola hunnikut ja hakkas selle suunas liikuma kui tundis järsku suurt tuuletõmmet. 
Imestades, et kuidas siin tuuletõmme tekkida saab, vaatas ta selja taha, et leida tuuletõmbe tekitajat, aga kivistus hirmust hetkel mil teine tuulehoog temani jõudis.
Koopasse oli sisenenud täiesti hääletult väikese eluka ema, tuues ainukese märguandena enda ilmumisest iga tiivade liigutusega suure tuule puhangu. Tal oli parema esikäpa haardes suur rasvane siga, mille ta viskas osava täpsusega oma lapse juurde. Vähemalt pisikene paistis olevat tema saabumise üle õnnelik.
"Nüüd ma mõistan, miks rahvas teda kohalikus keeles Tulekeeleks hüüavad," mõtles kütt, kui end suure kivi taha peitis.
Ta oli tõesti suur ja üleni tulipunane. Oma suuruse kohta oli ta väga graatsiline ja liikus oma lapse poole lausa kassilikult.
Naine tundis kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas kui Tulekeel järsku poole sammu pealt seisma jäi.
"Äkki ta näeb mind," mõtles kütt. Aga elukas asus liikuma tema sõbra poole, kes ühe väikese kivi juures hirmust värises.
Naine teadis, et peab kiirelt reageerima, kui tahab Täpikut päästa enne kui temast küpsetatud lind saab. Ta hüppas enda ees olevale kivile ja tõmbas noole vibul vinna. Teadmata, mis koht võib elukal kõige nõrgem olla, lasi ta noole lihtsalt sihtmärgi suunas lendu. Nool põrkas ta nahalt maha ilma seda kriimustamata, kuid tegi seda milleks see lastud oli, juhtis tähelepanu laskjale.
Tulekeel vaatas küti poole, tõmbas kopsud õhku täis ja lasi suust suure tulejoa küti suunas. Kogu koobas oli järsku valge.
Naine hoidus tule eest varjudese kivi taha, kus peal ta oli seisnud. Hetkel kui ta oli maha põlvitanud oli ta leekidest ümbritsetud, aga tema õnneks kivi ei lasknud tal tuleroaks saada. 
Nüüd alles naine taipas, miks rahvas teda Tulekeeleks hüüdis. Ta proovis läbi mõelda kõik võimalused kuidas antud olukorrast eluga pääseda. Ja kahjuks oli neid variante vähe, liiga vähe.
Ainuke idee, mis tal tuli oli proovida Tulekeelt pimestada nooltega. Tal ei jäänud muud üle kui proovida seda plaani.
Sirutanud oma käe noolte järgi, tõmbas ta oma käe kiirelt tagasi, sest sai noolt puudutades põletada. Leegid olid noolte otsad ära põletanud. Visanud kasutud nooled minema, piilus ta ümber kivi eluka poole, kes talle lähenes, toomata kuuldavale ainsatki heli.
Nüüd jäi tal loota ainult põgenemisele, aga ta ei tahtnud lahkuda ilma medaljonita. Otsustanud kiire jooksmisega pääseda, viskas ta vibu õlale ja asus liikuma, kuid hoopis kõige pealt kola hunniku suunas.
Ta tahtis leida võimalikult ruttu oma medaljoni ja siis koopast välja pääseda ning lähedal asuvasse metsa ära kaduda, jättes selle kohaga igavesti hüvasti. Tõenäosus selle plaani täitumiseks oli väike ja ta teadis seda. Suurem õnnestumine siit eluga pääseda oleks olnud kui ta oleks koha koopa avause suunas lahkunud ja siis kunagi hiljem uuesti proovida koopast otsida, aga ta teadis, et kui ta lahkub nüüd, siis tagasi ta enam siia tulla ei taha.
Küti jalgeesine oli hästi nähtav tänu valgusele, mida talle järgnev tuli tekitas. Selle abil nägi ta maas lebavaid kive kuhu oleks võinud komistada ja suutis oma suurima kiirusega liikuda.
Ta hüppas üle metallrämpsu ja tänas oma õnne, et oli jõudnud sinna enne kui leek temani.
Kui leegid ära kadusid asus ta enda ees olevat kola uurima. Seal oli hunnikute viisi erinevaid ehteid, taldrikuid, karikaid, nuge, pistodasid jne. Kuid mitte midagi, mis oleks aidanud tal jagu saada sellest elukast, välja arvatud üks väike mõõk, millest oleks kasu ainult kui tal õnnestuks pääseda vaenlasele väga lähedale. Näha polnud ka medaljoni ega selle ketti.
Ümberringi oli vaikne. Naine hakkas juba väga närviliseks muutuma. Peale metalli kolina kostis kuskilt koopast kuidas pisike sea sitkest lihast jagu püüab saada ja avause juurest Täpiku sisisemist, kuid ema ei tekitanud ainsat heli. See teda närvi ajaski, tal polnud aimugi kus elukas on ja tal polnud aega, et ringi vahtida. Iga kõrvale visatud asja kolinaga hakkas ta järjest rohkem kartma, et see on viimane heli, mis ta kunagi kuuleb. 
Siis ta märkas kola hunnikust paar jalga kõrval mehe keha, kellest ta tundis ära selle, kes oli medaljoni varastanud. Ta võttis mõõga kätte ja liikus kiiresti laiba juurde,et selle taskuid läbi otsima.
Pannes käe mehe kuue tasku, tundis ta sõrmedega midagi metalset. Tõmmates käe koos sealt leitud asjaga taskust välja muutus küti nägu rõõmsamaks. 
Ta leidis selle, mida oli viimased paar nädalat otsinud.See oli kaelaketi otsas rippuv ripats, mis kujutas lendavat draakonit. Sel ei olnud mitte ühtegi uhket värvilist kujunust. See oli lihtne hõbedane ripats, kuid see oli talle kõige kallim maailma peale Täpiku.
Naise rõõm kadus ruttu, kui ta kuulis sügavat urisemist otse enda eest. Seal seisis see suur punane olend, kes hakkas oma kopse jälle õhku täis tõmbama. 
Kütt teadis, et nüüd juhtub see, mida ta tavaliselt väikese lõke abil on oma saagiga teinud peale selle kätte saamist.
Unustanud paremas käes oleva mõõga ajas ta end püsti ja püüdis oma saatusega leppida, vasaku käega pigistades ripatsi ketti.
Aga elukas ei näidanudki seekord oma tulekeelt, vaid jäi naist silmitsema ning lasi kopsudest õhu välja, puhudes naisele kõigest kuuma õhku.
Ta hoopis tõi kuuldavale väikese vaikse möirge või urisemise sarnase hääle.
Kütt ei suutnud uskuda, mida ta kuulis.
"Ah? Mida?"
Elukas tõi jälle kuuldavale vaikse möirge, mis kõlas väga rääkimise moodi.
Naine seisis kivikujuna, silmad pärani, kukutades ise märkamata mõõga maha ja tõstis vasaku käe kõrgemale.
"Draakonite amulett?" küsis ta vaadates enda käes olevat ripatsit.
Jällegi pikk vahelduvate pausidega vaikne möirgamise moodi heli.
"Ee... Täpik, tule siia, teda pole vaja karta."
Vastuseks ta sai teiselt poolt koobast valju sisina.
"Tõesti, nad ei tee meile liiga. Ta ütles, et tema nimi on Vari. Tule saa tuttavaks me uue sõbraga"
Ning Vari tõi kuuldavale veel ühe vaikse möirge ning ta näos moodustus midagi südamliku naeratuse toalist.