Puur

11. klass tõenäoliselt. Idee tuli ühte konkreetset saadet vaadates. Mu kirjavigade parandaja oli sama saadet vaatama juhtunud ja poole loo poolt tundis saate ära. Järelikult töö hästi tehtud või just liiga ilmselgelt saate järgi kirjutatud. Igatahes jutu suhtes paistan ükskõikne olevat, ei tekita negatiivseid emotsioone ja rahulolematust, samas suurt rahulolu ka ei tekita. Väga neutraalne lugu mulle isiklikult. Asi on tõenäoliselt selles, et kardan, et lõpp rikkus loo meeleolu liialt.

Ärkan. Tunnen, et laman kõval alusel. Avan silmad, et uurida kus ma olen. Mind valdab hirm, kui näen, mis mind igast suunast ümbritseb. Ma olen metallist kastis. See pole eriti suur, kuid ma saan siin kergelt ennast liigutada. Mõlemal pool seinas on kolm auku, kust paistab valgus sisse. See on justkui puur, kuhu mind on topitud.

Ma pingutan oma mälu, et meenutada, kuidas ma olin siia sattunud. Vaikselt hakkavad pähe tekkima pildid. Enne siia sattumist ma jooksin elu eest mööda linna tänavaid, kuid enne seda ma lihtsalt kõndisin ja otsisin mõnda kohta, kuhu sööma minna. Mind ajas taga kamp inimesi. Nad proovisin mind ajada majadest eemale, kuid ma ei kavatsenudki lasta neil mind lagedal tabada ja mõtlesin end hoonete vahele peita. Kuid nad siiski jõudsid mulle lähemale, tänu oma imelikele sõidukitele, ja lõpuks ma kuulsin vaid lasku ja kukkusin kokku.

Kast hakkab kõikuma ja mul on raskusi tasakaalu hoidmisega. Proovin sättida end nii, et näeksin august, kus kohas ma olen ja mis minuga tehakse. Ma olen maast mõne meetri kõrgusel ja üks inimene vehib eemal kätega, näidates kuhu tuleks mind tõsta. Tema lähedal on teisigi inimesi, kes lihtsalt vaatavad pealt ja nüüd nad kadusid mu vaateväljalt ära. Mind oli lastud nende inimeste masinakasti.

Need nende masinad on justkui kindlused. Neid võis tihti näha ümbruses ringi liikumas ja meid jälgimas. Need sõitsid tänu oma suurte ratastele. Ma pole kunagi julgenud neile lähedale minna, kuid mõned mu tuttavad ei ole nii hirmunud olnud, kui mina, ja on nende juures käinud. Nad on rääkinud, et need asjad on lähedalt veel jubedamad, kui kaugelt, ja need teevad hirmsat häält siis, kui nad liikuma hakkavad.

Kostub helin, nagu miski asi kolksub vastu metalli. Ma ei näe august heli tekitajat ja sätin ennast nii, et näeks teiselt poolt ja seal liigub üks inimene masinakastis minu poole. Jõudnud minuni ta peatub ja teeb kätega midagi minu puuri kohal ja hakkab lahkuma. Ma hüüan talle, et ta mind välja laseks. Mees keerab end ringi ja vastab mulle, kuid arusaamatus keeles ja läheb minema.

Tekkib uus hirmutav hääl. Masin pandi tööle ja ma tunnen, et see hakkas liikuma. Ma pean siit kuidagi välja saama. Proovin leida puuril mõnda nõrka kohta, kus tugevamat survet avaldades saaks siit välja, kuid ühtegi nõrka kohta ei paista olevat. Need inimesed on kõige peale mõelnud. Ma ei kavatse kergelt alla anda ja proovin peksta kõiki puuri nelja seina, kuid need ei anna kuidagi järele. Lõpuks vajun hingeldades põrandale.

Väsinuna märkan, et masin on seisma jäänud. Ajan end püsti ja proovin näha mõnest august, mis toimub? Jälle see metalne kõlksumine. Sama mees on uuesti masina kasti roninud ja liigub siia poole. Ta teeb kätega jälle midagi puuri kohal. Ma hüüan talle vihaselt, et miks nad mind siin kinni hoiavad, kuid inimene ei vasta, vaid tegeleb enda asjadega edasi. Muutun rahutumaks ja karjun juba, et mida nad minuga teha kavatsevad. Minust ei tehta ikka välja ja ma röögin juba talle, et miks nad mind vabaks ei lase. Inimene ei tee minust ikka veel välja ja lihtsalt keerab otsa ringi ja lahkub.

Puur hakkab jälle kõikuma. Mind tõstetakse üles ja ma pean jälle vaeva nägema, et mitte tasakaalu kaotada. Lõpuks tunnen, et olen jälle maas. Sättisin end silmaga augu juurde, et oma asukohta uurida. Kõikjal, kuhu mu silm ulatus, on ainult tuulised lume, jää ja vee väljad. Miks nad mu siia tõid? Mul pole õrna aimugi, mida nad minuga teha tahavad. Maastiku vaatamine tekitab järjest rohkem tahte siit puurist välja saada.

Kostub helin, mis meenutab metalli libisemist. Hääl tuleb minu selja tagant ja ma pööran end ringi, et näha heli põhjust. Mul vajus imestusest suu lahti, kuna vaatepilt, mida ma nägin, oli tõsiselt vapustav. Mu ees ei olnud enam seina. Seal saab lihtsalt puurist välja kõndida. Paarisaja meetri kaugusel oli väike rühm jääkarusid, kes olid korjuse söömise pooleli jätnud ja vaatasid nüüd huviga minu poole.

Võtan julguse kokku, et puurist lahkuda ja hakkan sealt välja astuma. Nüüd seisan puurist väljas ja tunnen, kuidas mõnus jahe tuul puhub. Vaatan selja taha ja märkan, et märkan, et peale selle masina, mis mind siia tõi, on veel mõned teised. Kõigis neis on inimesed, kes jälgivad mind huviga. Jään hetkeks mõtlema, mida täpselt edasi teha.

Ajan end sirgu, et võimalikult suurena paista. Ma hüüan jääkarudele, „tere!“ Näen silmanurgast, et üks inimene ehmus. Laskun rahulolevalt tagasi neljale käpale tagasi ja hakkan kergel sörgil oma liigikaaslaste poole liikuma.