Vabalangemine

11. klassi lõpu poole kirjutatud. Rohkem filosofeerimine kui mingi loo jutustamine. Sai kuidagi kirja pandud kui mõnda aega olin kujutlenud seda vabalangemist vaimusilmas. Kui kirja sai see pandud, arvasin, et sain hea looga või metafooridega või mille iganes asjaga hakkama.

Meeleheide ja äng – need tunded on võimalik igas inimeses esile kutsuda. Tuleb lihtsalt leida selleks õige viis ja igal elusolendid on see olemas. Kui suudetakse välja mõelda, kuidas neid emotsioone mõnele kindlale isikule tekitada, siis pole järgmise faasi teostamine raske, kuna see käivitub justkui ise.

Viha ja raev – need tekkivad automaatselt natukese ajapärast peale esimeste tunnete avaldumist. Nende saavutamine ongi põhieesmärk, kuna siis inimene ei vastuta enam oma tegude eest ega mõtle enam tagajärgedele.

Sellise isiku kohta öeldakse, et ta on viitsütikuga pomm, kes ootab plahvatamist. Kuid see ei ole kõige parem võrdlus, kuna lõhkeaine on nii kaua ohutu, kuni ta lõpuks lõhkeb. Enne seda ta ei tee endale ega ka kellelegi teisele midagi viga. Parem oleks selle kohta öelda, et see inimene on vabalangemas.

Meeleheide ja äng tekkivad siis, kui isik hakkab kukkuma. Ning sealt edasi hakkab ta langema järjest kiireneval tempol, kuni ta jõuab hetkeni, kus meeleheide ja äng asenduvad viha ja raevuga. Siis on aluspind juba väga lähedal aga kukkumine jätkub, kuni tuleb valus lähikontakt maaga, mis oleks hetk, kui plahvataks pomm.

Minagi sattusin selle sihtmärgiks ja selle tulemusena ma hetkel vabalangen. Tunnen, kuidas ma läbi õhu endale teed rajan ning kuidas tuul mulle näkku puhub ja juukseid taeva poole lükkab.

Kukkumise käigus hakkab inimene muutuma. Ebaõnnelik isik hakkab järjest rohkem ühiskonnast eralduma, mida kauem on ta langenud, ning samal ajal hakkab ta kõiki vihkama ja kohe kindlasti leidub inimene või siis mingi grupp, keda arvab süüdi olevat selles vabalangemises ja arvatavasti ka ongi seda. Maandumise hetk oleks see, kui kukkuja muretseb endale relva ning korraldab veresauna, mille lõpetab viimase kuuliga rauas, mis on sihitud enda pähe.

Maapind läheneb mulle ja ma tean, et ega ka mul see kokkupõrge tulemata jää. Kui aus olla, siis ma isegi ootan seda ja ma tahan, et see tuleks veel kiiremini, nii hakkaks adrenaliin võimsamalt tööle.

Ma väitsin enne, et vabalangemist on inimeses kerge esile kutsuda. Kuid miks siis on selliseid õudseid lõppe siis juhtunud nii vähe?

Öeldakse, et kui inimene kukub kuskilt kõrgelt alla, siis ta on surnud tavaliselt enne, kui ta maani jõuab, kuna on surnud hirmu kätte. Sama toimub vabalangetes tihti. Inimesed ei suuda kannatada seda pinget, mis lähenev lõpp tekitab ja nad peatavad selle ise.

Tegelikult on üks vähem kurvem võimalus veel vabalangemist peatada, kuid ma ei jõua sellest enne rääkida, kui ma maapinnani jõuan.

Juba väga lähedal maale lasen juba automaatselt jalad põlvest kõveraks, et väga põrutada ei saaks. Kui jalad maad puudutavad hakkan edasi liikuma, et mitte kõhuli kukkuda.

Nüüd ohutult maa peal olles räägin kõige ohutumast vabalangemise ära hoidjast, selleks on langevari. See aitab kukkumise hoogu peatada ning tagab turvalise ohutu maandumise.

Vabalangemise ohvrid kasutavad selleks väga erinevaid asju: mõned sukelduvad raamatute maailma; mõned elavad end välja muusika abil; mõned lihtsalt kannavad oma sisemise raevu üle kirjatöödesse ja on veel palju muid pääseteid.

Mina hakkasin vabalangemisega selle enda vastu. Tundes, kuidas tuul minust kiirelt möödub tõstab kiiresti adrenaliini ning see kiirendab aju tööd. Ma suudan tänu sellele peas oma mõtteid korrastada ja otsida nende hulgast lahendusi, et hoogu peatada.

Kõigile teistele vabalangejatele on mul öelda veel ainult üht: ei mingisugust hirmu, sihtpunkt on kõigest lame maa.