Krimka

Märkmed ütlevad, et kirjutasin selle, kui olin kaheksandas klassis. Ehk siis olin 13 aastane (kui mu matemaatika mind nüüd alt ei vedanud). Siis oli mu eesti keele oskused veel hullemad kui praegu, aga ajaloo huvides jätan nii nagu ta toona kirjutatud sai. Mälu ei ütleks kah, nagu ma oleks püüdnud midagi hiljem parandada (välja arvatud samal kooliaastal eesti keele õpetaja kripseldas vist mingeid parandusi, aga ta rohkem kommenteeris juttu kui vigu, sest neid paistab siin ju siiski olevat.). Ise seda läbi lugeda ei tahaks, liiga jube tundub ning ta sai kirjutatud, et 13 aastasel poisil endale naljakas tunduks.


Kui Jack ühel ilusal hommikul vihma sabina ja kella piiksumise peale üles ärkas, kukkus ta voodist maha. Lõpuks, kui ta toibus pani ta äratuskella kinni ja sügas oma pead, mille ta oli vastu põrandat ära löönud (nagu igal tavalisel päeval). Ta pani püksid jalga ja läks vetsu, vetsust tulles pidi ta teised püksid jalga panema. Peale pükste jalga panemist vaatas ta kella, kell oli 08.11. Ta oli tööle hiljaks jäänud. Jack hakkas kiiresti pluusi selga panema, kuid siis tuli talle meelde, et tal on vaba päev. Jack oli politseis üks parimatest meestest. Ta pani kohvivee keema ja tõi ukse tagant lehed ära. Kui Jack raadio käima pani kuulis ta sealt:

“ Ja nüüd üks erakorraline uudis. Täna varahommikul kell 01.03. oli Kesklinna panka röövitud ja varastatud oli 10 miljonit naela. Kõik kes midagi sellest teavad palun teatada politseisse. Selline raha kuluks meile raadio töötajatelegi ära, ja nüüd Donots, We not gonna take it. Were not gonna take it, no we aint gonna takeit jne 3 minutit ja 30 sekundit.”

Kui Jack laulu kaasa laulis helises telefon, helistaja oli boss, kes palus, et Jack tööle tuleks, kuna öösel oli mõrv toimunud. Jack jõi kiires kohvi ära ja vahetas uuesti püksid ära, kuna tal läks kohvi pükste peale. Kui Jack õue läks sai ta enda peale väga vihaseks, kuna oli eile oma pickupile kile peale panemata jätnud ning nüüd auto oli seest läbimärg. Jack pidi nüüd kahjuks minema tööle oma uhiuue Porcega. Kui Jack sündmuspaika jõudis, ootas teda seal juba politseiülem. “Miks sa nii unine oled, ” :ütles Jacki boss. “Mul ei tulnud öösel und, ” :vastas Jack. “Mis su käega juhtus,”: küsis Jacki boss. Jack vastas ,et lõikas eile kätte. Jack küsis, et kus siis selle naise laip on. Kuidas ta teadis, et mõrvatu oli naine, küsis imestunult Jacki boss. Jack vastas, et ta pakkus. Jack küsis, kes siin majas elavad. Sellepeale jorutas Jacki boss pika juttu maha, aga lühidalt oli jutt selline:

“Seal elas majaperenaine Dania, kelle mõrva sa pead uurima. Elavad aga tema vend Dan, Dania poeg Daniel, Vene päritolu ülemteener Damiš, kokk David, ja kaks teenijat eestlanna Mari ja Mehhikost Mariana, muidugi ka sohver Tommy.”

Jack oli muidugi seda juttu kuulates magama jäänud aga boss jutustas selle talle pärast uuesti läbi. Jack läks vaatas kuritööpaiga hoolikalt läbi, Dania oli saanud selja tagant noaga selga jooksmise ajal. Arvatavasti ta põgenes sel hetkel tapja eest. Danieli Ferrari oli ka ära varastatud. Mõrvar oli proovinud maja ka maha põletada, ta oli keeranud gaasi lahti ja pannud põleva küünla laua peale ja siis ise ära põgenenud. See tal ei õnnestunud, sest gaasiballoon oli tühi. Peale kuripaiga läbivaatamist küsitles Jack seal majas elavaid inimesi, aga kõigil oli kindel alibi. Dan oli sõprade juures. Daniel oli ühe sõbra sünnipäeval. Damišil oli vabapäev ja ta oli Sotimaal. David oli oma naisega kodus. Mari ja Mariana olid mõlemad oma kodumaal vanemate juures. Tommy oli oma tüdrukuga aega veetnud. Peale seda kuulas Jack tunnistajad üle. Oli kolm tunnistajat: baari pidaja Georg, baari klient Ivan ja Dania naaber Jonas.

Jonas rääkis: “ma kuulsin eile kella 2 paiku naabri juurest karjumist ja taldrikute klirinat aga ma arvasin, et need on Dania ja tema vend Dan, kuna nad tülitsevad kogu aeg.”

Baari pidaja rääkis: “ kui ma kuulsin karjumist, helistasin ma politseisse ja Ivan läks vaatama mis seal toimub.”

Ivan rääkis: “ kui ma karjumist kuulsin, helistas baari pidaja politseisse ja mina läksin vaatama mis seal toimub. Kui ma jõudsin peaväravani nägin, et Ferrari sõidab minu suunas. Ma ei hakanud tee servale minema, sest arvasin, et auto peab nagunii kinni pidama, et värav lahti teha. Aga auto sõitis otse läbi värava ja ma jõudsin napilt kõrvale hüpata, et auto minust üle ei sõidaks.”

Peale ülekuulamisi öeldi Jackile, et Dani Ferrari leiti kraavist. Kui Jack Ferrari hoolega läbi vaatas nägi ta, et auto rool oli verine. Järelikult oli sõitjal käsi katki. Peale seda küsis Jack: “kas pangaröövist on midagi teada?” Jacki boss vastas, et ei ole midagi teada. Jack ei olnud seda kuuldes mitte üldse õnnetu. Kui Jack järgmine päev üles ärkas, voodist maha kukkus jne mõtles Jack, et peaks uue voodi muretsema. Kui ta tööle läks märkas ta ,et teda jälitas tumeroheline maastur. Jack lisas kiirust, sellepeale lisas maastur ka kiirust. Jack proovis maasturit maha raputada aga maasturi juht oli väga osav või oli Jack väga koba. Maastur jõudis Jackile järgi ja hakkas teda rammima. Kui nad sillale jõudsid kaotas Jack juhitavuse ning sõitis sillalt vette.



2 osa

Kui Juhan hommikul üles ärkas, pani riidesse, jõi tassi kohvi, ja läks tööle. Tööle minnes mõtles Juhan endamisi: “ miks ei ole Eestis peaaegu üldse mõrvu, mida uurida nagu Jackil Londonis. Mina pean ainult uurima, miks auto teelt välja pani.” Õhtul, kui Juhan omale süüa tegi helises telefon. Helistaja oli Jacki boss. Ta ütles: “Jackiga juhtus õnnetus. Ta sõitis sillalt alla, laipa küll ei leitud aga jõe vool on nii kiire, et võis laiba ära alla voolu uhuda. Jackil oli ühe mõrva uurimine pooleli, kas sa saaksid tulla Londonisse, et mõrv ära lahendada.” Sellega oli Juhan muidugi nõus. Kui

Juhan Londonisse jõudis, ootas teda seal Jacki boss. Juhan küsis, kuidas Jacki laip autost välja sai. Autol ei olnud katust peal, vastas talle Jacki boss. “Kas mitte sel päeval ei sadanud Londonis vihma. Kas ma saaksin Jacki autot uurida,”: küsis Juhan. “Muidugi,” : vastas talle Jacki boss. Kui Juhan Jacki autot uuris nägi ta, et auto kere oli tagant ja kõrvalt mõlkis, kuigi Jack sõitis sillalt alla nina ees. Järelikult ta rammiti alla. Siis ütles üks töötaja: “Need mõlgid tulid sisse siis ,kui me auto veest välja tõmbasime.” Kõik mis Juhan selle peale ütles oli aa ja läks nördinult minema. Juhan asus uurimise ajaks elama Jacki korterisse. Järgmine hommik sai ta anonüümse kirja, millel ei olnud saatjat peal. Seal ol kirjas:

“Ma nägin kuidas Jack sillalt alla tõugati. Helekollane Peugeot 206 tõukas ta alla. Oma isikut ma ei taha öelda, sest ma ei taha, et mu elu ohtu sattuks.”

Hiljem küsitles Juhan kõik tunnistajad uuesti läbi aga ta ei saanud midagi uut teada. Kui Juhan läks õnnetuse kohta, kus Jack sillalt alla tõugati oli seal väga hästi näha Jacki Porce kummide jälgi. Seal oli näha ka maasturi jälgi, mis olid Jacki Porce jälgedega paralleelsed. “Miski siin ei klapi,” mõtles Juhan. Kirjas oli kirjutatud, et Jacki lükkas alla Peugeot 206 aga sinna alla ei lähe maasturi rattad. Nii et see kiri oli selleks, et uurimist segada. Hiljem lasi Juhan seda kirja analüüsida. Analüüsi tulemused olid:

1. kiri oli saadetud Kesklinna postkontorist.
2. Kiri oli trükitud “Times New Roman”-iga 14 punkti suurusel ja musta värvi(ei tea miks seda vaja teada oli, see oli silmagagi näha).
3. Trükitud oli tavalisele õhukesele paberile (järjest mõttetumaks läheb).

Pärast seda kui Juhan oli analüüs tulemused läbi lugenud ja analüüsijatega korralikult õiendanud, läks ta sinna postkontorisse. Ta küsis postkontori omanikult näha eelmise päeva linti, et teada saada kas keegi kahtlusalustest oli sel päeval postkontoris. Kui nad juba 2 tundi olid videot kiirlindis vaadanud, siis nägi ta seda, keda ta küll poleks oodanud ? Jacki. “Jackil oli käes seesama kiri mille oli Juhan saanud. Jack peab selle mõrvaga rohkem seotud olema, kui ainult uurijana ja kui ta autoõnnetuses ellu jäi miks ta siis endast teada ei andnud,” mõtles Juhan. Ta küsis postkontori töötajatelt, kas keegi nägi eile seda meest, näidates samal ajal Jacki pildile. Üks töötaja ütles Juhanile: “Ma nägin eile seda meest. Ta jäi mul hästi meelde kuna ta käitus kuidagi imelikult. Ta sõitis siit minema tumerohelise maasturiga.” “Kas sa numbrimärki või automarki mäletad,” küsis Juhan, aga vastus oli eitav. Kui Juhan Jacki kodu poole sõitis, siis sõitis talle vastu tumeroheline maastur, mille kõrval istmel istus Jack. Juhan tegi järsu 180 kraadise pöörde ja pani vilkuri oma auto katusele. Ta tahtis maasturit kinni pidada aga maastur pani ajama. Juhan kihutas kõigest väest maasturile järele ja püüdis samal ajal numbrimärki üles kirjutada. Maastur jõudis napilt üle raudtee enne rongi tulekut aga Juhan jäi rongi taha pidama, kui rong oli läinud, oli läinud ka maastur. Juhan läks politseisse ja uuris välja, kes oli rohelise maasturi omanik. Kui Juhan hakkas lugema maasturi omaniku nime kostus kuskil “ta ta ta taa”, kui Juhan kõrval ruumi vaatas siis ta nägi ,et pollad vaatasid õudukat. Maasturi omanik oli Diana naaber Jonas. Juhan küsis orderit, Jonase maja läbi otsimiseks, aga boss ei andnud, sest orderit ei saa ainult selle pärast, et mingi auto politseiniku eest ära sõitis. Jacki kodu poole sõites mõtles Juhan, et öösel läheb ja otsib Jonase juurest asitõendeid. Kui Juhan öösel Jonase majja sisse murdis ja seal ringi vaatas, tundis ta oma selja taha hingamist. Kui Juhan ümber keeras sai ta mingi rusikaga vastu nägu nii, et kukkus meelemärkuseta maha.

Kui Juhan hakkas toibuma sai ta aru, et ta oli tooli külge kinni seotud. Siis ta kuulis mingit rääkimist ja teeskles, et ta on ikka veel meelemärkuseta. Need kes rääkisid olid Jonas ja Jack. Kui nad sinna tuppa jõudsid kus oli Juhan, pakkus Jonas välja, et laseks Juhani siin kohe maha ning mataks kuhugi vaiksesse kohta. Aga Jack ei lubanud seda teha, sest Juhan oli Jacki kasuvend. Kõlas püstoli lask ja Juhan kartis, et sai ühe lisa augu oma kehasse aga hoopiski kukkus Juhanile krohv pähe. Jack oli napilt enne pauku püstoli suunanud lae poole. “Kuule, luba ma tapan ta ära. See on ikkagi 10 milli küsimus,”: palus Jonas. Sellepeale ütles Jack, et 10 milli on tõesti parem kui 5 milli ja kõlas teine lask. Kui Juhan ühe silma natuke lahti tegi nägi ta, et Jonas kukkus pikali ja jäi põrandale lebama. Peale seda rääkis Jack: “Ma tean, et sa üleval oled Juhan. Ma nii kõvasti ka ei löönud. Ma poleks uskunud, et sa nii kaugele jõuad. Kas sa tead mida ma nüüd teen.” “Lased mind vabaks, annad end üles, viid raha panka tagasi,”: pakkus Juhan. Jack küsis, et kuidas ta teadis, et Jack ja Jonas panka röövisid. Juhan vastas, et ta luges lehest, et Londonis rööviti Keskpangast 10 miljonit. “Nagu näha tead sa liiga palju, nii et ma pean kogu selle maja maha põletama koos sinuga,”: ütles Jack õrritades. “See ei lähe sul läbi,”: ütles Juhan. “Sa oled liiga palju krimkasid lugenud,”: ütles Jack ja keeras gaasi lahti , pani laua peale põleva küünla ning jooksis minema kahe suure spordikottiga. Juhan nägi, et laua peal on nuga ning nihutas tooli laua äärde. Lõikas nöörid noaga läbi ning pani kõigest jõust jooksma lähima akna poole. Juhan oli just hüpanud läbi klaas siis, kui gaas jõudis leegini ja käis üks suur plahvatus. Juhan lendas kaks korda kaugemale kui kõige parem kaugushüppaja hüppaks. Kui Juhan oli teinud ilusa maandumise pea peale nägi ta Jacki ning hakkas teda taga ajama kuna Jack pani just plagama. Lõpuks õnnestus Juhanil Jack lõksu meelitada. “Miks sa panka röövisid ja selle muti maha koksasite,”: küsis uudishimust Juhan. “Sa ju tead kui väikesed on pollade palgad ja Dania kuulis meid rääkimas pangaröövist ja me pidime ta eemaldama,”: vastas Jack. “Davai, Käed kuklale ja tule vaikselt siia poole”: käskis Juhan. “Vangi ma ei lähe,”: ütles Jack ja ennegi kui Juhan midagi aru sai tõukas Jack end kaljult alla. Kui Juhan kaljult alla vaatas nägi ta Jacki laipa. Sel hetkel sai ta võmmu kuklasse nii, et oleks peaaegu Jackile sinna alla seltsi läinud aga jäi õnneks kalju servale rippuma. Kui Juhan üles vaatas nägi ta kalju serval seismas Jonast, kes oli kuuli kõhtu saanud, kahjuks ohutusse kohta. “Kuidas sa ellu jäid,”: küsis hirmunult Juhan. “Kui sa sealt minema panid ,siis hakkasin mina ka võimalikult kiiresti majast välja minema. Ma maandusin otse sinu kõrvale tikripõõsasse ja õnneks sa ei näinud mind, nüüd aga jätta eluga hüvasti,”: seletas ülbelt Jonas ja astus Juhani käe peale nii, et Juhan lasi ühe käe lahti . Jonas hakkas juba astuma teise käe peale aga Juhan jõudis teise käega Jonase jalast kinni haarata ning tõmbas Jonase kaljult alla. Kui Juhan lõpuks kalju servale ronitud jõudis, võttis ta spordi kotid ning läks minema. Järgmisel päeval viis Juhan spordikottiga raha tagasi panka ja ütles et 5 miljonit hävis maja plahvatusel ning ise kolis USA-sse ja elas seal õnnelikult nii kaua kuni talle jälile saadi, aga see on hoopiski teine jutt.