Feodalism

11. klass oli vist. Jutt sai kirjutatud ajaloo tunniks, kus pidi kirjutama loo, kuidas sa elaksid üks päev mingil ajastul ning jutus pidi olema vähemalt 5(?) fakti selle ajastu kohta.. Minu klass sai ajastuks feodalismi aja. Ning kunagi tuli kirjutada ka kiviaja kohta või midagi sinna kanti, seal oli saadud jutt lühem ja ju ma ei pidanud seda piisavalt heaks, et arvutisse hoiule võtta. Tõenääoliselt sai see kirjutatud ainult hinde eesmärgil, ehk ei hoolinud loost eriti palju, poisist oli mu jutt, kes eksis metsa ära, sõi mingeid mürgiseid marju, ja lõpuks jäi kõhuvaluga magama, läheduses kostmas näljaste huntide ulgumised.  Aga selle Feodalismi loo kohta. Seal ma otsustasin anda endast parima. Panin ka ilusti kõik viis fakti ajastu kohta sisse, ning sain oma viie kätte, kuid mäletan, kuidas lehel oli kirjas punase pastakaga suurelt "Liiga keeruline". See tõttu olin oma kirjutatuga väga rahul. 

„Isand, ava silmad,” karjus poisi hääl.

Ma pole harjunud alamate, veel vähem tallipoisi, sõna kuulama, kuid siiski ma seekord tegin seda. Vanasti ma polnud suutnud heina kuhjaski magama, aga selle viie aasta jooksul olen ma võimeline seda alandust taluma.

Mu ees seisis maani ulatuva rüüga sassis soenguga tumepäine poiss. Ta pani heinakuhjale kandiku leiva ja veega, kummardas, ja lahkus. Võtsin leivakontsu kandikult ja hakkasin sööma. Leib oli poolenisti kuivanud ja see ei tahtnud hästi kõrist alla minna, aga vee abil sain siiski söödud. Kõht täis, viskasin kuue selga ja sidusin nöörid kinni ja panin kapuutsi pähe. Võtsin heinakuhja peidetud mõõga, asetasin selle tuppe ja kinnitasin selle vööle.

Väljusin tallist ja taevas särav paike pimestas mind hetkeks. Linnuse sisemus kihises juba linnarahvast, nendeks olid tavalised talumatid, aadlikud, käsitöölised, linnuses töötajad, sõdurid ja ka paar munka tegelesid oma kloostri asjadega.

Seadsin sammud vibumeistri, kellest ma eile linnusesse sisenedes möödusin, poole, kuna mul oli tekkinud hea idee, mis võib kergemini õigluse jalule seada. Vibumeistril oli suurepärane vibude valik. Tal oli ambe, tavalisi vibusid ja pikki vibusid Britanniast, mida võis Frangi riigis harva näha. Kuna mul oli vaja kvaliteetset vibu ja rahaga mul probleeme polnud, siis ma ostsin pika vibu koos nooltega.

Asusin linnuse elutorni poole teele, südames kasvav tunne, et varsti saan endale kuuluva tagasi, järjest tugevamaks. Ma olin vangistatud 4 aastat Konstantinoopoli lähedal asuvas külas, millises täpsemalt, see mind ei huvitanud hetkel. Aasta otsa ma olen rännanud kodu poole, et tagasi saada oma. Rännaku ajal ma olen pidanud magama lautades, aitades, tallides, lakkades ja mõnedel ilusamatel aegadel ma sain isegi kloostrites ööbida, seal oli vähemalt soe voodi külje all. Aga nüüd on tulnud see aeg, et Robert saab oma karistuse.

Tema oli see, kes oli korraldanud minu vangistuse peale, seda kui oma senjöörile kuulatudes käisin oma vägedega sõdimas, kuid peale hiilgavat võita ta tegi mulle lõksu, mis mind neljaks aastaks lukustas, ja sai ise minu feoodi valitsejaks.

Elutorni sisse pääseda oli kerge. Üks daam oma pika koonulise peakattega ja pikkade jalanõudega sisenes sinna ja ma järgnesin talle ning mõlemal pool ust olevad valvurid pidasid mind arvatavasti daami saatjaks.

Ma tunnen selle hoone ehitust nagu oma paremat kätt. Teadsin, kus asub saal, milles uus senjöör mugavalt oma troonil istub ja alamatega vestleb teemadel, kuidas oma maatükkil elamist korraldada. Teadsin ka, et sinna saali ma nii kergelt ei pääse, kuna seda valvavad viis sõdurit.

Jõudsin nurga, mille pöördel pääseb senjööri saali. Proovisin eleida mõnda moodust, kuidas kõige paremini saali pääseda. Alguses oli mul plaan vibu kasutada nende viie valvuri vastu, kuid koridoris kõndides kuulsin teenindajalt, et senjööriga on seal ka tema vasall, nõunik ja kaheksa valvurit. Kokku tuleks mul kõrvaldada mul 16 inimest, kuid ma kontrollisin üle ja mul on ainult 10 noolt. Ma olin lootnud nende nooltega hkkama saada, kuid kahjuks eksisin.

Võtsin vibu õlalt, asetasin noole vibule ja keersin järsult ümber nurga, peas lootus, et äkki mõned valvuritest tulevad mnu poolele üle.

Kaks valvurit seisid saali viiva ukse juures ja kolm valvurit istusid toolidel, minule natuke lähemal, ja ajasid rõõmsalt juttu. Saatsin noole tema poole lendu, kuid ta suutis liiga kiiresti reageerida, ning nool lendas temast tulutult mööda. See pole hea algus! Kõik kolm sõdurit valvurit ajasid end püsti ja tõmbasid mõõgad välja. Ainult ust kaitsvad valvurid ei liigutanud ennast, vaid hoidsid odasid enda ees kaitseks, ja nad ei jätnud ust valveta.

Võtsin nooletuppest uue noole ja lasin vibust nüüd juba minu poole jooksva valvurile rindu. Nüüd pidin lootma ainult oma kiirusele ja see ei vedanud mind alt – varsti langesid järgmised kaks valvurit minu noolte läbi.

Üks uksevalvuritest hakkas minu poole jooksma oda minule suunatud. See andis mulle hea idee, kuidas noolte pealt kokku hoida, aga ma siiski see hetk seda ei kasutanud, vaid lasin noole tema suunas.

Viimane valvur saanud aru, et ei jää muud võimalust, kui rünnata, tegigi seda. Seekord oli mul plaanis oma idee ellu viia. Viskasin vibu endale õlale ja liikusin tormavale valvurile vasti. Kui oda minuni jõudis, liikusin osavalt selle teelt kõrvale ja haarasin oda varrest kinni, tirisin selle valvuri käest ära, suunasin osa teist pidi ja surusin valvurile rindu. Tõukasin valvuri odaga vastu ust. Uks sai sellise löögi, et oleks peaaegu avanenud, kuid õnneks oli uks raskest puust ja selle avamiseks on suuremat jõudu vaja.

Võtsin vibu õlalt ja kontrollisin alles jäänud nooli, mida nüüdseks oli alles viis. Lükkasin jõuliselt saali ukse lahti hoides käes oma uut pikka vibu, kuid noolt, mis otsiks endale ohvrit, ma sellele veel ei asetanud.

Kõik saalis olijad vaatasid mind imestunult. Kõige rohkem ehmatas neid arvatavasti ukse küljes rippuv valvur. Robert tõusis oma troonilt ja paistis raevunud.

„Kes te enda arust olete, et murrate siia lossi sisse?“ päris Robert nägu vihast punane.

„Inimene, kelle käeläbi lõpetatakse teie väärtusetu eluraasuke,“ vastasin ja tõmbasin kiiresti tuppest noole ja asetasin selle vibule, kuid sihtisin vibuga veel enda ees olevat põrandat.

„Kuidas sa julged mind ähvardada, ja pealegi minu enda maa peal,“ karjus Robert raevunult ja andis märku valvuritele, et nad mind kinni võtaksid.

„Ära nimeta ennast selle maa tükki omanikuks minu juures olekul,“ vastasin ja suunasin vibu Roberti poole ning lasin noole tema poole lendu.

Ma ei suutnud siiski tegutseda nii kiirelt, kui olin arvanud, kuna senjööri lähim valvur oli suutnud noole teed peatada oma kehaga. Robert püüdis maha langeva valvuri, kes oli noolega surmavalt haavata saanud, kinni ja asetas ta õrnalt põrandale.

Nad on valmis oma uue senjööri eest surema? See ei ole hea. Nii palju siis mu lootusest, et äkki nad tulevad minu poolele.

„Nad on sulle ustavad, nagu näha. Kahju sellest, see on mõttetu raiskamine,“ ütlesin ja asetasin vibule uue noole, ning lasiin selle lendu lähima valvuri suunas, mis mõjus surmavalt, nagu oli plaanitud.

Kõik valvurid hakkasid selle peale minu poole tormama, et ka kaitsta Robertit, oma ülemat. Asetasin vibule uue noole ning lasin sellega surmavalt juba hirmutavalt lähedale jõudnud valvurit. Kaks järele jäänud noolt lasin ka kiirelt minu poole jooksvate valvurite pihta tabavalt.

Vibust polnud mulle enam kasu ja viskasin selle ning nooletuppe seljast minema, et saaks vabamalt liikuda, ning tõmbasin rüü alt välja mõõga.

Mõõgal kaunilt graveeritud kujundeid ja kirju nähes jäid valvurid ehmunult seisma. Tundsid mu lõpuks ära ja seda tänu minu isa mõõga järgi. Kuid siis nad ründasid otsustavalt edasi. Robertil läksid silmad pärani korraks, kui ta mind ära tundis, ja seda rohkem käskis valvuritel rünnata.

Ma keerutas mõõka käes, et end mõõga talitsemisega ära harjutada, ning asusin ründava valvuri lööki tõrjuma. Lõin valvuri mõõga kergelt kõrvale ja ennem, kui valvur jõudis reageerida, sutskasin talle mõõgaga kõhtu. Valvur vajus haavatult põrandale, kuid juba tulid kaks järgmist valvurit ja pidin hakkama nende lööke enda kehast eemale tõrjuma. Käsitlesin mõõka imepärase osavusega, suutes mõlema valvuri lööke üllatava kiirusega tagasi lüüa.

Märganud, et senjöör liikus vaikselt saali taha poole, et saaks tagumise ukse kaudu põgeneda, lõpetasin valvuritega võitlemise kahe viimase ründava löögiga: esimene tabas ühte valvurit pähe ja teine teist valvurit selga.

Järele olid jäänud ainult kolm inimest ja nendest kõige raskem vastane oleks arvatavasti Robert ise. Vasalliga ja Roberti nõunikust ei tohiks raske jagu saada ja on isegi võimalus, et nõunik lihtsalt astub võitlusest välja ja vaatab pealt, kelle poolt edasi pidi olla.

Tugendasin mõõga käepidet hoidvat rusikat ja asusin kiirel sammul Roberti poole teele. Vasall Christofer ja nõunik jäid senjööri ette seisma, et valitsejat kaitsta, mõõgad tugevast käes. Christofer tegi mõõgaga mõned liigutused, et end ettevalmistada algavaks võitluseks, ja torkas mõõga vasakul seisva nõuniku ribide vahele ja lükkas jalaga nõuniku keha mõõga otsast ära.

Robert ja mina jälgisime imestunult vasalli käitumist, kui ta astus senjöörist eemale ja laskus näoga minu poole ühele põlvele.

„Ma teadsin, et te peaksite millalgi tagasi tulema. Kui te peale sõja lõppu kaduma jäite, siis ma olin kindel, et Robert oli teiega midagi teinud. Ja ma ei saanud talle truuks jääda, kuna ma nägin mis ta teie naisega tegi, kui siin valitsema hakkas, ja mitte ühtegi daamiga ei tohi nii käituda ja kindlasti mitte teie naise ja minu südame daamiga“ hakkas vasall rääkima.

„Seda ta tegigi, ta pani mu vangi – vist ei tahtnud ära tappa – aga nüüd ma olen tagasi, et saada minule kuuluv valdus tagasi ja ka naise eest kätte maksta,“ vastasin.

Robert, näinud just reetmist oma vasalli poolt, ründas vihaselt teda. Christofer suutis läheneva mõõga löögist pääseda tänu kiirele kõrvale hüppest. Ta ajas ennast kiirest püsti ja oli valmis ennast kaitsma.

Robert ründas edasi mind. Ta lõi vihast kõigest jõust löök löögi järel. Ma suutis neid vaevu tõrjuda. Korra suutis Robert mind õlast riivata.

Vasall jälgis kõrvalt ja ei kavatsend hakata end senjööride võitlusele vahele segama. Peale järjestike lööke hakkas Robert väsima ja sellest sain ma aru ja kasutasin seda võimalust, et ise ründele asuda. Robert oli nii väsinud, et ei suutnud esimestki lööki tõrjuda ja vajus surnult maha, pea natuke maad eemal.

Minu jõud oli ka otsa korral ja laskusin põlvili, et hinge tõmmata. Christofer kasutas seda võimalust ja tõstis mõõga ning jooksis minu poole. Ma oli justkui uue jõu saanud ja hüppasin kiiresti püsti ning tõrjusin tuleva löögi ning taganesin vasallist paar sammus ja küsisin, „mida sa sellega, et reetsid oma mõlemad senjöörid, kavatsed saavutada?“

„See on väga lihtne. Meie kallis senjöör on tapetud ja seda endise senjööri poolt. Ma ei suutnud küll senjööri kaitsta, kuid ma sain sinust jagu. Rahvas armastas uut senjööri, kuna ta sai valitsemisega hästi hakkama, erinevalt sinust. Sõja ajal olid sa hea senjöör, kuid nüüd on rahu aeg ja pealeg sa polnud kunagi rahvale meeldinud, kuna olid liiga karm ja kõik kartsid sind. Aga nüüdseks on mõlemad senjöörid surnud. Mis sa arvad, kes saab järgmiseks? Pealegi mulle kuuluvad maaalad on juba küllalt suured, et saada ka need endale,” vastas Christofer muiates ja ründas mind.

Ma olin õlavigastuse pärast mitte nii osav, kui enne, ja suutis vaeva Christoferi mõõga eest põigelda, kuid mõõk jättis mu kõhule pikka kriimustuse. See vähendas mu seansse võita veel rohkem ja Christofer surus järjest rohkem peale, kuni ta lükkas oma mõõga minu keresse.

Valu oli põrgulik. Ma tundis, et kohe on minu lõpp. Kuulen läbi valu siiski Christoferi sõnu, „muide, tead mis ta tegi su naisega? Ta andis ta minule naiseks.”

Christofer lükkas naerdes jalaga minu sureva keha oma mõõga otsast ja hakkas troonisaalist lahkuma, peas mõtted just tapetud senjöör Robertist ja tema tapjast, minust, ning uuest võimalikust senjöörist.