Amulett

10. klass, ehk siis 16 aastane. Siin oli ilmselgelt liiga palju mõjutusi arvutimängust Gothic 2. Püüdsin jutustada lugu sarnases maailmas toimuvast. Sõber heitis ette, et see on just kui sissejuhatus suuremasse kirjutisse, ning tõenäoliselt mõtlesin mingi süžee ka välja, mis edasi juhtuda võib ning kuidas seda lugu edasi jutustada, aga mäletan ainult üksikuid detaile sellest.

Jõuan vana, küllaltki halvas korras, kõrtsi juurde. Kõrts asub metsa tukkas. Mets tundub üsna sünge, sinne vabatahtlikult siseneda ei tahaks. Päike on juba väga madalal. Targem on ööseks siia jääda. Kõrts asub ühe linna ja suure küla ühendava tee ääres. Vahemaa on umbes nelikümmend kilomeetrit. Mul on plaanis seda mööda küla poole liikuda. Kui mu retk just siin samas kõrtsis ei lõpe.

See oleneb selles, kas ma saan asja, mida ma proovin enda kätte saada, siin kätte või on sellega pagetud mööda teed edasi. Ma olen teda juba tagaajanud paar nädalat. Alla ma pole andnud ainult tänu suurele rahale, mida ma selle asjakese tellijatele toimetamise eest saan. Ma peaks talle varsti järgi jõudma, kuna olen temast umbes ainult pool päeva maas.

Lähenen kõrtsile. Ukse kohal on suur silt, kuhu on suurte tähtedega kõrvetetud „Tee Äärne Kõrts”. See on väga ebatavaline nimi. Ma olen palju mööda maailma ringi rännanud, kuid sellist näen esimest korda. Tavaliselt topitaks nimedeks igasuguseid imelike asju. Kõige rohkem olen näinud mitmete elukate nimedega, mida on seal kandis kohatud. Kõrtsis sees on ka tavaliselt olnud vastava eluka topis.

Astun kõrtsi sisse. Kõrtsi seintel pole ühegi looma topist. Ainult mõned vankrirattad. See on ebatavaline. Paistab, nagu siin kandis poleks metsloomi, kuid see on kaheldav, kuna mets on siin samas. Järelikult nad pole lihtsalt ühtegi topiseks kõlvanud elukat kätte saanud.

Kõrts on rahvast täis. Siin on rahvast igalt poolt koos. See on ainuke kõrts küla ja linna vahel vist. Kõik kõrtsis olev rahvas vaatas mind, kui ma sisenesin. Kuid kõrtsi tagumises osas laua taga istuv tumedas kuues maag vaatas mind kuidagi imelikult. Nagu ta oleks oodanud mind sisenevat. Kui ma teda jälgin, hakkab ta laua ümber oleva rahvaga edasi jutustama. Ma pole tükk aega korralikult magada saanud nii, et see võib olla puhas paranoia, et ta mind kuidagi imelikult vaatas.

Maag jutustab hoolega kuulavale rahvale: „meie jumal valis välja inimese, kes pidi vastu hakkama võidukalt meie maad tabavale kurjusele. Praegu ei tunne teda veel keegi, kuid varsti, siis kui kurjus hakkab oma vägesid koguma, saab ta tuntuks kogu maailmas. Ta on valitud kandma jumala enda loodud amuletti, mis annab talle väge kurjuse vastu võidelda. Amulett teeb ta tugevamaks, kiiremaks ja osavamaks kui ükski teine inimene. Seda amuletti saab kanda ainult väljavalitud. Teised ei saa seda puutudagi. Jumal ise valis ta ja andis meile teada, kes on väljavalitud. Meie ülesandeks oli talle teatada, et ta on väljavalitud ja anda talle õigus, seda amuletti kanda. Paljud tahavad seda amuletti endale, kuid tema ülesanne on seda kaitsta, siis kaitseb amulett ka teda. Praegu ...”

Mind ei huvita see järjekordne usu jama väljavalitust. Ma liikun hoopis sinna poole, mis mind huvitab. Ma lähen leti äärde. Mul on õudne janu, et kõige pealt ma tellin endale kannu õlut. Sain õlu kätte ja võtan sellest suure lonksu. Tundsin natuke mõnu sellest, kuidas õlu mööda kõri alla voolas. Pärin leti taga töötavalt mehelt, palju öö siin maksab. Sain hinna teada ja hakkan ümber olevate inimestelt küsima infot selle selli kohta, keda ma jälitan. Kogu see aeg tundub mulle, et see maag jälgib mind. Väsimus pole mulle kunagi hästi mõjunud.

Kuna kõht on tühi, siis ostan õlu kõrvale söögiks ühe panni täie praetud ube. Tagaajamis hoos ma pole saanud süüa korralikult. Need oad paistavad üsnagi vanad olevad. Halvasti praetud. Kuid maitsevad nagu vanasti ema tehtud värske leib. Söömise ajal pärin koguaeg leti ääres käivatelt inimestelt, ega nad midagi minu tagaaetavast tea. Keegi neist ei oska mind aidata.

Ootamatult pöördub minu poole see, kes omab arvatavasti seda kõrtsi. Ta väidab, et teab keda ma otsin. Ma ütlen, et ta räägiks, mida teab tast. Sellepeale vastab kõrtsi omanik, et tasuta ei saa siin kõrtsis midagi, kui just selle segase jutlust kuulata. Näidates sõrmega maagi suunas. Ta jätkab muheledes rääkimist, „ma arvan, et sind huvitab minu jutustus rohkem, kui tema oma.” Selles on kõrtsmikul õigus. Ma võtan oma pauna seljast ja otsin sealt välja mõne kuldmündid. Leidnud need, panin nad kõrtsiletile. Kõrtsmik vastav, et see juba läheb ja korjab mündid letilt kokku.

Kõrtsmik alustab jutustamist: „see kutt, keda sa otsid, saabus siia täna lõuna paiku. Ta saabus koos selle sama maagiga, kes praegu seal teisel pool kõrtsi hoogsalt jutustab. Ta sõi ja jõi siin kõhu täis ja lahkus. Maag maksis kõik arved kinni ja on sellest ajast peale siin olnud ja oma jutlusi pidanud. Kõige lemmikum jutlus paistab tal olevat väljavalitust. Sellest on ta kõige rohkem rääkinud. Peale selle teise kutti lahkumist, tulid mingid teelised siia. Nad rääkisid imestunult, et keegi, kes oli siit kõrtsist lahkunud, sisenes rutuga kõrtsi kõrval asuvasse metsa. Ma eeldan, et see võis olla too sama, keda sina otsid.”

Kui ta sisenes metsa, siis oleks targem mitte siia ööseks jääda. Metsas ta arvatavasti magab vähe. Seal ei ole magamiseks häid tingimusi. Siin ma magaks nagu nott. Targem on ka metsa minna. Hea magamise ase jääb täna ära. Selle maagiga oleks targem ettevaatlik olla. Kuidas oleks kõige targem käituda? Praegu millegi targa peale ei tule. Vaatan parem, kuidas asjad ise sujuvad.

Tänan kõrtsmikut info ja söögi eest ja maksan arve ära. Hakkan ukse poole minema. Ma pean midagi tegema, kui see maag ikkagi mind ootas, et ta kohe mulle järgneda ei saaks ja ei näeks, kui ma lahkun. Pea on ideedest tühi. Vaatan kõrtsis ringi, et mõnda ideed leida, millest kinni haarata. Kõrtsis on täiesti tavaline rahvas. Kaupmehed, kes jalga puhkavad. Mõned üksikud sõdurid. Jahimehed. Isegi mõned talunikud, kes olid oma vähest raha maha joomas. Ei midagi, millest võiks kasu olla.

Kuid siis ma märkan maagist taga pool nurgas istuvat meest. Tal on väga räbalad riided seljas. Habe on ajamata ja väga kasimatu välja nägemisega. Mul tuleb meelde linnas nähtud kuulutus. Mingi mees oli vanglast põgenenud ja tema pea eest oli välja antud korralik summa. Sinna juurde oli joonistatud pilt. Ta näeb väga selle moodi välja. Ma pole muidugi täiesti kindel, kuid see pole enam minu mure. Oma ülesande täitmise eest saan ma mitu korda rohkem raha ja selle mehe abiga ma võin ma nii lahkuda, et maag ei märka seda.

Ma hüüan üle kõrtsi: „kas see pole mitte see vang, kes vanglast põgenenud oli?” Näitasin näpuga tolle mehe peale. Kõik kõrtsis olijad tõusevad kiirest püsti ja keeravad näoga sinna poole, kuhu ma näpuga näidanud olin. Kõigil, kel mõõk on, tõmbavad selle kiiresti välja. Maag tekitab oma parema peopessa väikese tule kera ja on valmis seda selle mehe poole viskama. Segadus oli tekitatud. Nüüd lipsan kiiresti kõrtsist välja. Jooksen ümber kõrtsi ja sisenen metsa.

Maag paistab olevat päris osav, hea mõte oli see segadus teha. Nüüd ma liigun mööda metsa järjest sügavamale, samas otsin jälgi tagaaetavast. Otsimisega polnud raskusi, kuna metsas on päris tihe taimestik ja siin eriti palju liikumise märke pole. Tema jooksmisest on jäänud ilus vagu tallatud taimestikust.

Olen jõudnud juba päris sügavale metsa. Enam ei ole taimestik nii tihe, kuid tagaajamist saan jätkata tänu sellele, et ta jalajäljed olid maas hästi näha. Eemal paistab maas olevat mingi kogum. Tagaaetava jäljed lähevad selles suunas. Lähemale jõudnult näen, et see on inimene. Jõudnud päris lähedale, avaneb mulle õudne vaate pilt.

Seal lamab surnuna see, keda ma olen püüdnud kätte saada. ta lamab sellili. Tal on kõht lõhki lõigatud mingi nüri mõõgaga. Aga on kasutatud suurt jõudu. Mõõk oli arvatavasti läbinud teda nagu nuga võid. Teda on löödud paremast õlast diagonaalselt läbi kõhu. Tema ümber on kõik taimestik verega kaetud. Viimanegi veri on temast välja voolanud. Mõned soolikadki on kõhust natuke välja kukkunud. Ta näos on näha hirmu. Ta silmad on pärani ja vaatavad otse ette. Ta suu on avatud ja mingi putukas ronib sealt välja.

Ma jälgin ümbrust, et siin toimunud asjast paremini arusaada. Ma märkan tema jalajälgede juures mingeid inimese jalast kaks või isegi kolm korda suuremaid paljajala jälgi. Need saavad kuuluda vaid ühele olendile, kuid see ei saa olla võimalik. Neid elukaid pole siin kandis nähtud paarkümmend aastat. Tuleb ainult loota, et see elukas on nüüd siit kaugel.

Vaatan, kas midagi kasuliku sel surnud kutil ja on. Tal on päris ilus vibu. See oli rünnakus terveks jäänud. Võtan selle ta ümbert ettevaatlikult ära. Vibu paistab olevat päris kallis. Saan talt ka nooled selja alt kätte. Nooledki on korralikud. Ma pole hea vibulaskja. Ma ei saaks kümne meetri pealtki märkile pihta. Vibu ja nooled saab linnas turu peal maha müüdud. Tal on ka päris kallis turvis, kuid mõõk on selle kerge vaevaga purustanud. Nüüd see on nagu avatud konservikarp. Nüüd ma märkan tema käes olevat amuletti. Ta oli selle vist kaelast ära tõmmanud ja ründaja poole suunanud selle. Ta vist lootis, et see kaitseb teda. Kuid eksis selles.

Ma vaikselt kangutan kõik sõrmed amulettilt lahti, mis sellest kramplikult kinni hoiavad. Saanud sõrmed lahti hakkan amuletti kätte võtta. Kättevõtmise ajal lööb terav valu mu peopessa, milles ma amuletti hoian ja ma viskan amuletti kiirest maha. Ma vaatan oma peapesa, see punetab natuke.

Keegi ütleb ootamatult mu selja tagant: „Sa ei saa amuletti kätte võtta. Ainult väljavalitu ja maagid saavad. Nii, et parem astu amulettist eemale, et ma saaks selle enda kätte võtta. Muidu jääb sust ainult tuha hunnik järele.” Ma pööran ennast ringi. See sama maag, kes oli kõrtsis olnud seisis seal ja hoidis paremas peos väikest tulekera. Ma hakkan amulettist eemale astuma. Nüüd ma märkasin maagi selja taga seda sama elukat, kes arvatavasti oli selle siin kõrval tapnud. Maagi taga seisab 2,5 meetri pikkune ahvi moodi elukas, kuid ta käib vabalt kahel jalal. Tal on raske tugev turvis. Seda ei läbiks mõõk kergelt. Minu mõõgast rääkimata. Ta hoidis käes umbes samasuurt mõõka nagu mina ise olen. Mõõk oli väga nüri ja seda kattis kuivanud veri. See elukas märkas meid. Ma pean midagi ruttu välja mõtlema, et siit eluga pääseda.

Maagile ei ole mul mõttet vastu hakata. Ta teekski must tuhahunniku. Elukale oleks suurem võimalus peale jääda. Kuigi ta on väga tugev, pole teda terava mõistusega õnnistatud. Temast saaks kavalusega jagu. Maagidel pole eriti jõudu, kuid neil on tarkus. Eriti maagia alal. Ühega neist ma pean igatahes võistlema. Ma panen käe igaksjuhuks mõõgapidemele.

Elukas avab oma suu nii, et tema suured kihvad on hästi näha ja nendelt tilkuv ila ka. Ta möirgab meie suunas ja alustab meie poole jookstes rünnakut. Ta tõstab mõõga pea kohale, et saaks maagini jõudes sellega teda lüüa. Maag keerab ennast kähku tema poole. Ta viskab kähku eluka käes oleva tulekera eluka poole. Tulekera lihtsalt kaob õhku vastu eluka turvist. Maag paistab sellest natuke üllatunud olema. Maag sai esialgsest ehmatusest üle ja pomiseb enda ette mingid võlusõnad ja ta kätte ilmub tulekera nagu eelminegi, kuid see oli sinine, hästi tume sinine. Maag viskab sinise tulekera eluka poole, kui see elukat tabab, siis sai ta nagu välguga pihta. Ta läheb ülekeha pingule. Lõpuks ta silmad klaasistuvad ja ta kukkub surnuna maha.

Ma sain aru, et nüüd on minu võimalus maag maha võtta, ilma ausa, minu surmaga lõpeva võitluseta. Ma tõmban mõõga tupest välja ja jooksen maagi suunas. Maag ei jõua pilkugi elukalt tõsta ennem, kui minu mõõk teda seljatagant kõhtu läbistab. Ma keeran mõõka ta kõhus, et ta rutem sureks. Mida rutem ta sureb, seda väiksem on tõenäosus, et ta jõuab mulle midagi vastu teha. Lõpuks vajus maag surnult maha. Ma tõmban mõõga maagi seljast välja ja teen selle maagi kuue sees verest puhtaks. Siis panen mõõga tuppe tagasi.

Nüüd on vaja kuidagi amulett kaasa võtta ja siis võib tasu järgi minna. Nüüd on maagi kuub mulle jälle kasulik. Ma võtan oma vöölt noa ja lõikan maagi kuuest välja tükki riiet. Ma murran selle igaks juhuks mitu korda kokku. Ma lähen maas oleva amuletti juurde ja viskan kokku murtud riide tükki selle peale. Ma võtan ettevaatlikult sellest riidest kinni. Kardan, et see amulett võib mind jälle kõrvetada. Tõstan amuletti ettevaatlikult riidetükiga sellest hoides maast üles. Kõrvetada ma ei saa, ainult natuke annab tunda läbi riide. Võtan seljalt pauna, kus ma oma väiksemaid asju hoian, ja panen amuletti ettevaatlikult sinna. Pannud pauna uuesti kinni, tunnen kergendust, et sain selle amuleti käest pandud. Viskan pauna selga tagasi ja asun metsast välja minema.

Nelja päevaga peaksin jõudma tagasi sinna, kust ma selle ülesande sain ja siis olen korraliku summa võrra rikkam. Nüüd lähen tagasi sinna kõrtsi ja söön kõhu täis ja magan end välja.