Argipäev

Niisiis, kõige pealt sai see kirjutatud 11. klassis. Ja ülikooli 3. aastal hakkasin seda üle kirjutama, et parandada ning ilusamaks teha. Seda tegin selle pärast, et ma olin eriti uhke selle loo üle. Tundus kui kõige viisakam kõigist, mida ma kirjutanud olin. Lõpuks lõpetasin selle kirjutamise 2010 aastal. Ise olin tulemusega rahul, keegi ütles, et monotoomne ja igav. Võib õigus olla, jätsin väite meelde, ning olen püüdnud edaspidiseid jutte huvitavamalt kirjutada.. Kuigi neid polegi vist eriti tekkinudki rohkem. Igatahes püüdsin anda huvitavat vaatenurka põrgusse või taevasse minekust ja ise olen tulemusega rahul.

   „Ilm on suurepärane. Taevas pole mitte ainsatki pilve ja temperatuur siin Pärnus on 28 kraadi ja seegi on varjus mõõdetud. Ei julge ette kujutadagi, kui soe päikese käes on. Merevesi on 23 kraadi, nii et krabage kõik oma päikesekreemid kaasa ja randa suvemõnusid nautima. Muidugi on meie suvepealinnas palju muud huvitavat teha.“

      „Jää vait,“ ütles üsna veidralt riietunud pahur mees, tõmmates maani ulatava musta mantli hõlmad tugevamini kinni. Tal oli mantli krae üleval ja must kaabu peas. Ta möödus välirestoranist, kus kelner proovis uuesti tööle panna raadiot, mis oli vait jäänud. Mantliga mees kõndis kiirel kõnnil peatänava poole ja rääkis vaikselt enda ette.  Ta kurtis ilma, mis oli vastikult külm, ja kõike muudki, mis talle silm jäi. Tänav oli rahvast paksult täis ja mees proovis põigelda nende vahel nii, et saaks võimalikult kiiresti edasi liikuda ilma, et mõnega neist kokku põrkaks. Ta ei tahtnud nendega tegemist teha mitte mingil juhul rohkem, kui tema töö seda vajas.

      Mees jõudis peatänavani ja jäi tusaselt jälgima mõlemal pool teed olevaid inimesi, justkui otsiks kedagi. Ta pilk rändas inimeselt inimesele, kuni peatus lühikeste pükste, sandaalide ja lillelise t-särgiga pikkade heledate juustega mehe peal, kes vaatas läbi teiselpool teed oleva poe akna telekat. Tal oli vööl ka pooleteistkäe mõõk, mida keegi tähele ei paistnud panevat.
       
      „Mikk!? Miks just tema?“ ütles mantlit kandev mees läbi hammaste.

      „Imeilus päev, Aivar, kas pole nii?“ küsis keegi mantliga mehe kõrvalt. „Ei, vastik ja kole nagu iga teinegi päev siin maamunal,“ vastas ta küsijale. Ta pööras pilgu sellele, kes oli hakanud temaga rääkima. See oli see sama mees, kes oli teiselpool teed telekat vaadanud, kuid nüüd olid tal ka mustad päikeseprillid ees. „Sa kohe pead alati uhkustama oma võimetega?“ küsis Aivar tuimalt.

      „Ei, ma lihtsalt märkasin tuttavat nägu ja mõtlesin rääkima tulla ja nii sai seda kõige kiiremini teha.“

      „No, mis sa siis rääkida tahad? “ Seda öeldes tõmbas Aivar jälle mantli, mis oli hakanud tuult läbi laskma, tugevamini keha ligi.

      „Mõtlesin küsida, et kuidas teie pool ka läheb?“

      „Sa tead väga hästi kuidas meil läheb.“

      „Meie seas liikuvatest juttudest jah, kuid ma mõtlesin uurida, kuidas teil, teie enda arvates, läheb?“

      „Ja sind huvitab meie arvamus? Sa ei mõtlegi, et see, mida Tema ütleb, on ainus ja õige?“

      „Kuule, ma pole Temaga tükk aega kokku puutunud. Kõik, mida mina tean, on leviv kuulujutt, mis võib liikumise ajal muutuda.“

      „No kui nii on lood, siis meil samasugune olukord nagu ta on alati olnud."

      "Ja need on?"

      "Kõik proovivad saada paremaid kohti, et peaks võimalikult vähe siin käima.“

      „Miks siis nii? Kas teile siis ei meeldi töö, mida teete?“

      „Mitte seda. Tööga olen mina näiteks juba harjunud. Kui peaaegu kogu oma elu oled ühte tööd teinud, küll siis juba tööga enam ei nurise. Asi on rohkem muudes asjades. Minule isiklikult käib kõige rohkem närvidele kliima, siin on vastikult jahe kogu aeg.“

      „Teie juures on tõesti soojem, aga kui te siin elaksite, siis saaksite aru, kui tore siin olla võib.“

      Aivar ei vastanud enam, sest nende kõrvale astus mustas ülikonnas mees, kelle käest hoidis kinni väike tüdruk, kes kandis helesinist kleiti.
     
      "Tere," ütles Mikk saabunud võõrastele.
     
      "Tervist sullegi!" vastas mees ja ka tüdruk tervitas teda ja Aivarit.
     
      Aivar noogutas neile, millele järgnes vaikimine kõigi poolt.
     
      Lõpuks lõpetas vaikuse Mikk kui küsis ülikonnas mehelt, "Kes?"
     
       Ta vaatas nukralt Mikule otsa ja näitas käega teisele poole tänavat valge t-särgi ja nokamütsiga mehe peale: "Juhan Saan ja, " suunas oma käe sada meetrit eemal mehe poole jalutavale punases kleidis naisele, " ja Eneli Mäe."
       
       "Aivar," ütles ülikonnas mees, kuid tema rääkimist segas väike tüdruk, kes sikutas tema kätte.
       
       "Jah?"
       
       "Aga sa võid ju eksida," ütles tütarlaps.
       
       Mees muigas, "Selles on sul õigus ja mulle meeldibki see sinu juures. Tänu sinule ma tean, et ma ei või millestki kindel olla."
       
       Ta pöördus uuesti Aivari poole, "Sulle on autojuht nagu sa arvatavasti aimata oskasid."
       
       Pikas kuues mees vastas, "Mhmh."
       
       Ning jälle saabus vaikus selle veidra seltskonna vahele, mille rikkus kaugelt kostuvad politsei sireenid. Nad vaatasid hääle suunas.
       
       Nurga tagant keeras antud tänavale tumesinine Ford Sierra ja sellele järgnes politseiauto. Meeste ees muutus jalakäia valgusfoor roheliseks ja punases kleidis noor tüdruk, kes oli selle ees seisnud, hakkas üle sebra minema. Ka Aivar hakkas teed ületama, aga selleks ajaks kui tüdruk oli jõudnud keset teed, oli tema juba kõnniteel ja jälgis üksisilmi Fordi.


       Tänaval olevad inimesed vaatasid hirmunult auto suunas, mis sõitis otse keset teed oleva tüdruku suunas. Paremal pool teed olnud kirju lillelise särgiga mees püüdis joosta tüdruku poole, et ta teelt ära tõmmata, kuid ta oli liiga kaugel. Roolis olev Kaarel proovis kokkupõrke ära hoidmiseks manööverdada mööda tüdrukust, kes oli paanikast keset teed seisma jäänud ja ei saanud autolt silmi. Aga auto kiirus oli liiga suur ja see kaotas juhitavuse.

Kaarlil õnnestus punases kleidis tüdruku elu säästa, kuid auto kaldus sõiduteelt vasakule jalakäijate rajale ning suundus noore kahekümnendates naise poole. Ta püüdis auto eest ära jõuda, kuid sai siiski auto põrkelaua küljelt löögi ning lendas vastu majaseina ja ta keha kukkus kõnniteele. Samal ajal auto jätkas liikumist, kuni paar meetrit hiljem sõitis vasaku esitulega vastu kommipoe esist treppi, mille tagajärjel lendas auto külg ees edasi piki kõnniteed, samal ajal nüüd ka kiirelt pööreldes.

      Nüüd jäid auto trajektoorile Aivar ja Juhan. Kõige pealt jõudis see pöörlev surm Aivarini ning kogu aeg olid tema pilk kinnitunud autojuhile. Auto oli sel hetkel põhi taeva poole ning Aivar jälgis roolis olevat märkuseta keha kui see temast läbi lendas. Juhanil ei olnud võimalust kõrvale põigata ja auto niitis ta maha kus ta oli seisnud. Kakskümmend meetrit eemal jäi see lõpuks liikumatult seisma.  Aivar keeras end auto suunas ja kõndides Juhanist mööda liikus ta auto, või mis sellest järel oli, suunas. Üks tagumine ratas veel keerles õhus ning auto vasak esiratas lamas teisel pool teed.
     
      Lillelise särgiga mees jooksis üle tee naiseni, kes oli esimesena autolt löögi saanud. Ta vaatas kui halvasti naine viga oli saanud ja alustas esmaabi andma. Naine tõusis ehmunult istukile ning kohale jõudes, mis juhtunud oli, tõusis ta püsti ja jälgis ümbrust.  Kogu ümbrus tundus olevat kergelt udune ning natuke fookusest väljas. Eneli hoidis käega peast kinni. Ta kattis ehmunult oma suu kui eristas udus teisel pool poe treppi lamava mehe, kellest ta oli just mööda jalutanud. Ta oli tänulik, et kõik udune oli, sest vaatepilt oleks olnud jube.
     
      Eneli jälgis kuidas politseiauto oli sebra juures peatunud ja mõlemad politseinikud väljusid autost ja üks jooksis maas lamava mehe poole ja teine jooksis katusel oleva auto poole, mille suunas liikus ka pikas mustas mantlis kaabuga mees, kes tundus ümbrusest rohkem eristatav. See mees ei olnud ainuke, kes selles udus paremini välja paistis. Politseiauto kõrval seisid veel kaks inimest, kes paistsid erinevalt kõigest teistest selgena. Neist kahest hirmutavam oli pikk ülikonnas mees, kes jälgis tõsise pilguga kõike toimuvat. Mehe käest hoidis kinni väike helesinises kleidis tüdruk ja jälgis sama tõsise ja täiskasvanud pilguga toimuvat.
     
      Lõpuks meenus Enelinile teda elustanud mees, ning ta vaatas enda ette tema suunas. Vaatepilt pani naise kiljatama. Ta lamas iseenda jalge ees kõnniteel ning see mees ikka veel püüdis teda elustada. Naise südame juurest tuli välja paari sentimeetri paksune suitsusammas, mis oli ühenduses tema maas lamanud keha südamega.
     
      Ta tundis ootamatult kellegi kätt oma õlal. Pöörates end ehmunult ringi, nägi ta seal seismas pikkade päikeseprillidega ja heledate juustega mees, kes kandis lillelist t-särki ja kelle vööl oli suur mõõk. Ta võttis prillid eest ning hakkas midagi ütlema, kuid teisel pool teed hüüdis keegi: "Mikk!"
     
      Naine ja ka see pikkade juustega mees vaatas üle tee politseiauto suunas, kust hüüe oli tulnud.
     
      "Täna pole tema aeg," ütles ülikonnas mees, vaadates naise kõrval seisva kummalise mehe poole. Mikk noogutas talle, ning pööras end Enelini poole ja püüdis teda lohutada: "Ärge kartke, palun olge lihtsalt oma keha juures ja kõik saab varsti korda." ning astus temast mööda maas lamava mehe poole liikuma, kelle kohal see sama mees hirmunult seisis ja ümbrust ja iseennast jälgis. Ka teda ühendas see imelik udust asi tema kehaga.
     
      Naine istus segaduses ja hirmunult maha ning jälgis seda udusammast. Proovides käega seda katsuda, läks see ta käest lihtsalt läbi ja ta ei tundnudki nagu seal oleks midagi.
     
      Mikk oli jõudnud hirmunud mehe juurde: "Minu nimi on Mikk. Mina olen see, kes peab teile teavitama kurva uudise. Te sattusite auto avariise ja mina pean teid juhatama teie viimasesse puhkekohta."

      Talvemantlis mees oli auto juures ja sirutas käe läbi auto ukse ning tõmbas sealt pruunis jakis mehe, kelle südame juurest tuli samuti udusammas, mis läks autosse.

      Jakis mees vaatas hirmunult ringi kui teda välja sikutanud mees ütles: "Härra Kaarel Tamm!"
     
      Mees vaatas hirmunult küsija: "Kust te mu nime teate?"
     
      Mees jätkas monotoonselt: "Mu nimi on Aivar ja mina olen see, kes peab teavitama selle kurva uudise, ja nii edasi, ning teid juhatama teie viimasesse puhkepaika. Palun tulge minuga!"
     
      "Mis?" küsis Kaarel.
     
      "Vaadake autosse!"
     
      Kaarel vaatas ning jäi tardunult seisma.
     
      Aivar lükkas oma mantli hõlmad laiali ja tõmbas puusalt mõõga. Erinevalt Miku mõõgast ei olnud see läikiv ning kuldse käepidemega vaid nii tera kui ka käepide olid tuhmilt hallid.
     
      Kaarel kattis hirmust näo kätega kui Aivar tõstis mõõga löögiks üles. Kuid mõõk läbis hoopis seda imelikku udusammast, mille tulemusena see haihtus.
     
      "Tulge minuga," lausus Aivar.
     
      Kaarel ei tahtnud teda kuulata vaid lükkas end vastu autot, et hoida temast võimalikult kaugele, kuid siis järgnes talle vastu enda tahtmist. "Mis minust saab?" küsis ta.
     
      "Küll sa varsti näed."
     
      "Mis temast siiski saab?" küsis teine mees, kes seisis enda keha kohal Mikult.
     
      "Ta läheb sinna, kuhu keegi minna ei tahaks."
     
      "Aga minust?"

      "Teie tulete minuga. Ärge kartke, see mida tegite ülikooli ajal, ei lähe kirja suure patuna." lausus Mikk ning võttis oma vöölt mõõga ning lõikas tema udusamba läbi.
     
      Ta pani oma mõõga tagasi vööle ning sirutas käed laiali. Sama moodi käitus ka Aivar. Miku seljast, läbi särgi, voolas välja paks tihe valge udu, mis ulatus maani. Aivari selg läks leekidesse ning sealt voolas tuli välja, mis samuti ulatus maani. Natukese aja pärast hajusid nii udu kui ka tuli, mis tõid enda peidust välja midagi muud. Mõlemate selgadest olid maani välja ulatuvad tiivad, mis olid ühel läbi särgi ja teised mehel läbi mantli. Miku tiivad särasid valgelt päikese käes nagu lumi, aga Aivar tiivad olid üleni hallikalt tuhmid ning paljud suled olid põlenud või üldse puudu.

    Mikk ütles Aivarile head aega ja hakkas mööda tänavat edasi astuma, nokamütsiga mees kannul. Nad mõlemad hakkasid järjest rohkem läbi paistma, kuni olid täiesti kadunud. Aivar kõndis kõrvaltänavale ja liikus seda mööda ja talle järgnes Kaarel hirmunult, kuni nemadki haihtusid.

    Naine vaatas nende kadumist ja kuigi tänav oli inimesi täis, jäi ta siiski justkui üksi keset seda tänavat. Keegi neist ei näinud ega teadnudki, et ta seal nõutult seisab. Naine istus enda kõrvale maha ja jälgis, kuidas teda elustada püütakse, tal polnud aimugi, mida nüüd saab.

      "Ära karda, sinule ma seekord järgi ei tulnud." kostus naise kõrvalt. Ehmunult vaatas ta üles.
      Naise kõrval seisis sama ülikonnas mees, kes oli enne eemal seisnud, ning ka väike tüdruk oli tema kõrval.
       
      "Mis minust saab?" küsis naine.
     
      Väike tüdruk vastas: "See noormees suudab su päästa. Ning hiljem te armute ning elate kahekesi õnnelikult oma elulõpuni."
     
      Naine ehmus seda kuuldes ning vaatas oma päästjale otsa. Ta ei näinud välja selline, millised mehed Enelile tavaliselt meeldivad, talle olid alati lühikeste juustega mehed meeldinud.
     
      "Vabandust, kui see teade teid ehmatas. Ärge muretsege. vabatahe on siiski olemas. See väike neiu mu kõrval lihtsalt oskab väga ette näha mis tulemas," vastas mees ülikonnas, " ning paari minuti pärast saate oma kehasse tagasi, ning siis te ei mäleta seda väikest fakti enam. Aga nüüd me peame ka liikuma hakkama. Jää siis ilusti oma keha juurde ning head elu sulle."
     
      Naine jäi jälgima kuidas kummaline paar kaugemale astusid, kuniks haihtusid, siis pööras ta pea oma päästja poole. Ta püüdis teda lähemalt uurida, kuid ta oli liiga udune, et täpsemaid detaile näha.
     
      Lootusetusest täpsemalt aru saada, kes ta päästja on, andis ta alla ja vaatas ringi. Kiirabiga tulnud arstid olid tema keha juurde jõudnud, ning võtsid mehelt elustamise üle. Naine hakkas tundma iiveldust ning minestas.
       
      Eneli ärkas ja tundis, et iga tema punkt kehalt valutas ja ebamugav magamisase ei aidanud valude leevendamiseks kaasa. Ta avas silmad ja nägi, et oli võõras toa. Ta hakkas hoolega toas ringi vaatama ja märkas, et tema voodi kõrval laual olid vaasis lilled. Ta sai aru, et peaks olema haiglas, kuid ei mäletanud, mis võis temaga juhtuda. Ta ehmus kui märkas teisel pool voodi kõrval istuvat võõrast lühikeste käistega triiksärgiga meest. Tal olid pikad juuksed ja ilusad silmad, mis kohe välja paistsid. Mees hakkas temaga rääkima: „Tervist! Hea näha, et te lõpuks üles olete ärganud. Te olite teadvuseta peaaegu seitse tundi.“

Varastatud medaljon

Ülikooli aastad! 2008.08.30 oli see aeg, kui see valmis sai. Tüdrukule kirjutatud, kuhu panin talle meeldivad loomad sisse midagi vahvat tegema.  Üks sõber jälle kurtis, et kirjutanud loo, mis oleks nagu sisse juhatus suuremale seiklusele, ning nagu mulle kohane, pikemaks seda lugu pole loonud. Pikkade lugude kirja panek on suur vaev ning mul liiga palju laiskust, et end sundida, ükskõik kui huvitava asjade käigu ma oma peas välja olen mõelnud, kuigi pean tunnistama, et selle kohta suurt eepilist lugu juurde mõelnud pole, ning arvan, et  antud loole poleks midagi juurde vaja ka. Sai ilusti kogu lugu ära jutustatud, hoolimata sellest, et lõpp võis jätta mulje, nagu ees on suured ja võimsad seiklused või juhtumised.


"Noh, mis sa arvad? On ta seal või ei?" küsis naine.
Täpik vaatas talle otsa oma väikeste ümmarguste silmadega.
"Õigus. Hetkel on päev. Nad peaksid ju päeval jahil olema."
Täpik jälgis teda ikka vaikides.
"Või ei tea kah, äkki nad käivad jahil hoopis öösel. Või hoopis hämaras? Suuremad loomad liiguvad ju ringi hämaras."
Vastuseks sai ta Täpiku poolt ainult silmade pilgutuse.
"No ju ta ikka päeval peab jahti. Külarahva jutu järgi liikuvat ta päeval ringi ja vaevalt tal öösel hea nägemine on. Või mis sa arvad?"
Ikka veel vaikides tõstis Täpik pea kõrgemale ja hüppas rahutult koha peal ning kõigutas pead vasakule-paremale. Oleks tal käed, oleks ta ka rusikatega vehkinud, kuid selle asemel siputas oma tiivakesi.
"Jällegi õigus. Me tõesti ei saa siin päev otsa arutada, kas ta on seal või ei. Aga ma kardan, et kui ta tõesti on oma koopas, siis sina vast küll ei saaks temast jagu. Ta astuks su laiaks ilma, et sind märkakski."
Täpik vaatas talle pahaselt otsa.
"Vabandust, kuid see on tõsi. Aga jah, lõpetame selle jutustamise ja lähme teeme ära selle, milleks siia tulime. Ja kui ta on seal, siis vaata teda kui suurt jahilooma ja küttimine pole meile tundmatu. Hakkame siis liikuma."
Täpik noogutas ja jooksis ettevaatlikult künka tagant väikese kivi juurde peitu. Naine viskas koti selga, haaras vibu ja nooltetupe ning jooksis võimalikult maaligi samuti künka tagant välja.
Jõudnud läbi pika rohu hiilides koopani, piilus ta ettevaatlikult sisse. Koobas oli suur ja avar. Tänu päevavalgusele oli seal võimalik näha ka ilma tõrvikuta, kuid koopa servad olid hämarad ja igal pool olevate rahnude taga leidus pimedaid soppe.
Noore küti järgi jooksis kiirelt ta ustav sõber kõrges rohus nii, et ainult heina liikumist oli näha.
"Mis sa arvad, on ta kuskil varjus peidus ja ootab meid?" küsis ta Täpikult, kes tema jalge eest samuti koopasse vaatas. 
Selle küsimuse vastuseks liikus ta kartlikult paar sammu tagasi ja andis kütile peaga väikese lükke.
Naine jälle mõistis oma väikest sõpra nagu alati ja asus ettevaatlikult koopasse liikuma. 
"Olgu, eks ma siis lähen ees."
Lind järgnes talle kartlikult ja oli hakanud oma pika saleda nokaga plagistama.
"Tunned ebameeldivaid lõhnu? Isegi mina tunnen, kui sa nüüd mainisid. Näe, seal on mingid kondid, kitse omad arvatavasti," rääkis kütt tasa. "Arvatavasti need haisevadki. Ja kuskil võib siin selle mehe korjus ka olla. Kuigi siin on kohati umbne ja ebameeldiv, me peame siiski siin ringi vaatama, et leida medaljoni, mille see tõbras ära varastas. See on ikkagi mitmeid põlvkondi mu peres olnud. Sellest ajast saati kui inimesed veel uskusid maagiasse ja isegi draakonid, väidetavalt, suhtlesid inimestega. Ma lihtsalt ei tohi sellest ilma jääda."
Kõndides päevavalgusest kaugemale jätkas ta rääkimist: "Vähemalt sai vastava karistuse, või mis? Huvitav, miks ta seda meest ründas. Külarahvas ju rääkis, et tavaliselt ta inimestest välja ei tee, kui nad just oma nina tema asjadesse ei topi. Aga oli teda rünnanud keset lagedat maad ilma nähtava põhjuseta. Kahtlane värk. Ju sellel mehel oli halb kuulsus ka selliste elukate seas."
Naise jutustamise ajal oli hakanud Täpik närviliseks muutuma. Ta tegi häält, mis meenutas natuke urisemist ja vaatas aegamisi oma julgemale sõbrale näkku.
"Mis sa nüüd. Sul pole vaja midagi karta. Vaata siin ringi. Rahva jutu järgi pidi see elukas olema väga pirakas, oma kolmkümmend jalga, nad väitsid, See oleks sinu kõrgusest umbes kakskümmend korda pikem." Ta proovis oma sõpra lohutada. "Ütle kuhu selline elukas siin end peita saaks. Nende kivide taha seal, kuhu ainult veerand temast heal juhul mahuks?" 
Naine ei teinud temast enam välja ja püüdis leida varast või tema riideid, kust lootis leida oma medaljoni, et saaks sellest jubedast koopast eemale.
Koopas valitseva vaikuse lõpetas Täpiku ootamatu sisisema hakkamine ja ta oleks küti peaaegu pikali jooksnud, kui püüdis end varjata ta jalgade taha.
"No mis sul nüüd hakkas?" 
Siis märkas ka kütt, mida lind kartnud oli. Refleksidest, enne kui ta mõistis mida ta nägi, võttis ta vibu ja noole ning tõmbas vibunööri pingule.
Täpik oli käinud siiski igaks juhuks kivide taha vaatamas ja ühe suurema kivi taga ajas üles ühe magaja.
Väikeste sammudega tuli tumeroheline kogu kivi tagant välja, samal ajal suurelt haigutades, paisated suust pisikese suitsupilve. Tal olid suured mustad silmad, seljal kaks väikest tiiba ja pikk saba liikus sammumise taktis. Koos sabaga oli ta oma neljal käpal seistes umbes seitse jalga pikk ja neli jalga kõrge.
Elukas uuris kahte sissetungijat uudishimulikult ja liikus nende poole, näos midagi naeratuse taolist, mis sundis Täpikit varjuma sügavamale koopasse ühe kivi taha.
Naine pani vibu ära ja püüdis oma sõpra rahustada: "Kuhu sa nüüd jooksed? Temast pole midagi karta. Ta tiivad ei jõua teda veel kanda, järelikult ema pole saanud teda veel jahtima õpetada. Vähemalt ma loodan seda."
Elukas tuli ta juurde ja kütt hoidis hinge kinni, lootes, et tal oli õigus. Ta ainult nuusutas naist ja siis võttis endale lamades mugava asendi ning asetas oma pea esikäpale ning jäi külalisi jälgima. 
"Näe, ta ei kujuta meile mingit ohtu. Jätkame otsimist. Proovime medaljoni enne üles leida kui ta ema koju peaks saabuma. Sa püüa otsida sealt koopa avause juurest, kui see väike armas olend sind hirmutab. Vaevalt mõni selline veel kuskil kivi taga peidus on."
Täpik jooksis ringiga ümber eluka ja asus kivide tagant otsima. Naine astus sügavamalt koopasse, kus oli liiga pime, et Täpik midagi näeks. Ta märkas koopa seina ääres kola hunnikut ja hakkas selle suunas liikuma kui tundis järsku suurt tuuletõmmet. 
Imestades, et kuidas siin tuuletõmme tekkida saab, vaatas ta selja taha, et leida tuuletõmbe tekitajat, aga kivistus hirmust hetkel mil teine tuulehoog temani jõudis.
Koopasse oli sisenenud täiesti hääletult väikese eluka ema, tuues ainukese märguandena enda ilmumisest iga tiivade liigutusega suure tuule puhangu. Tal oli parema esikäpa haardes suur rasvane siga, mille ta viskas osava täpsusega oma lapse juurde. Vähemalt pisikene paistis olevat tema saabumise üle õnnelik.
"Nüüd ma mõistan, miks rahvas teda kohalikus keeles Tulekeeleks hüüavad," mõtles kütt, kui end suure kivi taha peitis.
Ta oli tõesti suur ja üleni tulipunane. Oma suuruse kohta oli ta väga graatsiline ja liikus oma lapse poole lausa kassilikult.
Naine tundis kuidas ta süda kiiremini lööma hakkas kui Tulekeel järsku poole sammu pealt seisma jäi.
"Äkki ta näeb mind," mõtles kütt. Aga elukas asus liikuma tema sõbra poole, kes ühe väikese kivi juures hirmust värises.
Naine teadis, et peab kiirelt reageerima, kui tahab Täpikut päästa enne kui temast küpsetatud lind saab. Ta hüppas enda ees olevale kivile ja tõmbas noole vibul vinna. Teadmata, mis koht võib elukal kõige nõrgem olla, lasi ta noole lihtsalt sihtmärgi suunas lendu. Nool põrkas ta nahalt maha ilma seda kriimustamata, kuid tegi seda milleks see lastud oli, juhtis tähelepanu laskjale.
Tulekeel vaatas küti poole, tõmbas kopsud õhku täis ja lasi suust suure tulejoa küti suunas. Kogu koobas oli järsku valge.
Naine hoidus tule eest varjudese kivi taha, kus peal ta oli seisnud. Hetkel kui ta oli maha põlvitanud oli ta leekidest ümbritsetud, aga tema õnneks kivi ei lasknud tal tuleroaks saada. 
Nüüd alles naine taipas, miks rahvas teda Tulekeeleks hüüdis. Ta proovis läbi mõelda kõik võimalused kuidas antud olukorrast eluga pääseda. Ja kahjuks oli neid variante vähe, liiga vähe.
Ainuke idee, mis tal tuli oli proovida Tulekeelt pimestada nooltega. Tal ei jäänud muud üle kui proovida seda plaani.
Sirutanud oma käe noolte järgi, tõmbas ta oma käe kiirelt tagasi, sest sai noolt puudutades põletada. Leegid olid noolte otsad ära põletanud. Visanud kasutud nooled minema, piilus ta ümber kivi eluka poole, kes talle lähenes, toomata kuuldavale ainsatki heli.
Nüüd jäi tal loota ainult põgenemisele, aga ta ei tahtnud lahkuda ilma medaljonita. Otsustanud kiire jooksmisega pääseda, viskas ta vibu õlale ja asus liikuma, kuid hoopis kõige pealt kola hunniku suunas.
Ta tahtis leida võimalikult ruttu oma medaljoni ja siis koopast välja pääseda ning lähedal asuvasse metsa ära kaduda, jättes selle kohaga igavesti hüvasti. Tõenäosus selle plaani täitumiseks oli väike ja ta teadis seda. Suurem õnnestumine siit eluga pääseda oleks olnud kui ta oleks koha koopa avause suunas lahkunud ja siis kunagi hiljem uuesti proovida koopast otsida, aga ta teadis, et kui ta lahkub nüüd, siis tagasi ta enam siia tulla ei taha.
Küti jalgeesine oli hästi nähtav tänu valgusele, mida talle järgnev tuli tekitas. Selle abil nägi ta maas lebavaid kive kuhu oleks võinud komistada ja suutis oma suurima kiirusega liikuda.
Ta hüppas üle metallrämpsu ja tänas oma õnne, et oli jõudnud sinna enne kui leek temani.
Kui leegid ära kadusid asus ta enda ees olevat kola uurima. Seal oli hunnikute viisi erinevaid ehteid, taldrikuid, karikaid, nuge, pistodasid jne. Kuid mitte midagi, mis oleks aidanud tal jagu saada sellest elukast, välja arvatud üks väike mõõk, millest oleks kasu ainult kui tal õnnestuks pääseda vaenlasele väga lähedale. Näha polnud ka medaljoni ega selle ketti.
Ümberringi oli vaikne. Naine hakkas juba väga närviliseks muutuma. Peale metalli kolina kostis kuskilt koopast kuidas pisike sea sitkest lihast jagu püüab saada ja avause juurest Täpiku sisisemist, kuid ema ei tekitanud ainsat heli. See teda närvi ajaski, tal polnud aimugi kus elukas on ja tal polnud aega, et ringi vahtida. Iga kõrvale visatud asja kolinaga hakkas ta järjest rohkem kartma, et see on viimane heli, mis ta kunagi kuuleb. 
Siis ta märkas kola hunnikust paar jalga kõrval mehe keha, kellest ta tundis ära selle, kes oli medaljoni varastanud. Ta võttis mõõga kätte ja liikus kiiresti laiba juurde,et selle taskuid läbi otsima.
Pannes käe mehe kuue tasku, tundis ta sõrmedega midagi metalset. Tõmmates käe koos sealt leitud asjaga taskust välja muutus küti nägu rõõmsamaks. 
Ta leidis selle, mida oli viimased paar nädalat otsinud.See oli kaelaketi otsas rippuv ripats, mis kujutas lendavat draakonit. Sel ei olnud mitte ühtegi uhket värvilist kujunust. See oli lihtne hõbedane ripats, kuid see oli talle kõige kallim maailma peale Täpiku.
Naise rõõm kadus ruttu, kui ta kuulis sügavat urisemist otse enda eest. Seal seisis see suur punane olend, kes hakkas oma kopse jälle õhku täis tõmbama. 
Kütt teadis, et nüüd juhtub see, mida ta tavaliselt väikese lõke abil on oma saagiga teinud peale selle kätte saamist.
Unustanud paremas käes oleva mõõga ajas ta end püsti ja püüdis oma saatusega leppida, vasaku käega pigistades ripatsi ketti.
Aga elukas ei näidanudki seekord oma tulekeelt, vaid jäi naist silmitsema ning lasi kopsudest õhu välja, puhudes naisele kõigest kuuma õhku.
Ta hoopis tõi kuuldavale väikese vaikse möirge või urisemise sarnase hääle.
Kütt ei suutnud uskuda, mida ta kuulis.
"Ah? Mida?"
Elukas tõi jälle kuuldavale vaikse möirge, mis kõlas väga rääkimise moodi.
Naine seisis kivikujuna, silmad pärani, kukutades ise märkamata mõõga maha ja tõstis vasaku käe kõrgemale.
"Draakonite amulett?" küsis ta vaadates enda käes olevat ripatsit.
Jällegi pikk vahelduvate pausidega vaikne möirgamise moodi heli.
"Ee... Täpik, tule siia, teda pole vaja karta."
Vastuseks ta sai teiselt poolt koobast valju sisina.
"Tõesti, nad ei tee meile liiga. Ta ütles, et tema nimi on Vari. Tule saa tuttavaks me uue sõbraga"
Ning Vari tõi kuuldavale veel ühe vaikse möirge ning ta näos moodustus midagi südamliku naeratuse toalist.

Poiss pimedas

12. klassis kirjutatud. Tuli tahtmine õudusjutuga kätt proovida. Nii sai välja mõeldud midagi, mis võiks olla hirmus. Ning kõik teavad, et lapsed on hirmsad. Kui olin hakanud lõpuks seda konkreetset poissi silme ees nägema, kui öösel magamiseks silmad sulgesin, siis teadsin, et see peaks olema piisavalt hirmus. Samas mu elavafantaasiaga pole raske mind hirmutada, ning peale kirjutamist pidin tükk aega vaeva nägema, et seebiga nägu pestes või muud taolist tehes, ei keskenduks liiga palju selle peale, et see poiss mu kõrval hetkel võib seista.

Kui uskuda kõige mõeldavusse, siis selle kõiksuse erinevaid juhtumeid oleks kõige parem jälgida vaimuhaiglates. Seal võib tavaliste inimeste jaoks ebaloomulikke asju kohata sellepärast, et seal on inimesed, kes puutusid kokku nende kahtlaste asjadega ja hakkaksid neid uskuma ning, mis kõige hullem, ütleksid seda teistele ja peale seda tõenäoliselt topiti nad selletõttu hullumajja.
Kui mitte uskuda ebaloomulikkusesse, siis oleks ikkagi hullumaja huvitav koht, kuna seal on siiski palju inimesi, kes on hulluks aetud kellegi või millegi poolt. Igal tavalisel inimesel on omad hirmud ja kui mõni hirm liiga suureks läheb, siis võib see inimese kergelt nende hullude sekka sattuda.
Üks suuremaid hirme on pimedus, kuna inimestele ei meeldi teadmatus ja pimedas inimesed ei tea, mis nende ümber on. Seal hakkab hoogsalt tööle fantaasia, pimedasolija mõtteisse tulevad kujutlused asjadest, mis võivad varjudes olla. Neid „olematuid asju” hakatakse lõpuks uskuma ja lõpuks ajavad need väljamõeldised inimese hulluks.
Psühhiaatrite hulgas laialt levinud näide oleks mehest, kes kartis poissi pimedas. Oli see mees hull või tõesti kummitatud tolle poisis poolt, selle kindlakstegemiseks tõendid puuduvad, kuid lugu oli järgmine...
Oli täiesti tavaline õhtu. Õues valitseval ilmal ei olnud tähtsust, oluline oli ainult õues valitsev pimedus. Vaimuhaigla arstil oli jälle probleeme patsiendiga nr 89., kelle haigusel oli jälle aktiivne faas: ta kartis isegi suuremaid varje, rääkimata pimedusest.
Lõpuks kutsuti kohale peaarst. Ta päris üllatunult, miks patsiend rahutud on? Talle selgitati, et nr 89. märatseb ning keeldub rahulikult magama minemast. Põhjuseks oli tema haiguslugu: ta kujutab endale ette, et näeb pimedas väikest poissi, kes tahab teda tappa. Peaarst kortsutas kulmu sellise haigusloo peale, kuna sellist polnud ta varem kuulnud, ning proovis välja mõelda, kuidas olukorda lahendada.
„Ta on kurjast vaimust vaevatud! Ma tean neid deemoneid! Andke mulle suur valge küünal ja küll ma ta välja ajan,” hüüti.
Kõik pöörasid pea hommikumantlis üsna räsitud mehe poole, kes peaarsti poole vaatas. Peaarst tundis huvi, kes see on. Arst selgitas, et tema kujutab endale ette, et maailm on deemoneid täis ja tema võitles nendega, vähemalt seni kuni ta naine soovitas tal siia tulla.
Peaarst tundis huvi patsient nr 89. nime vastu. Arst vaatas selle toimikust järgi. Martin. Peaarst soovis, et teda Martini palatisse lastaks ja ta vaatab, mida teha oskab.
Ta sisenes tuppa, millel olid valged vooderdatud seinad ning toanurgas istus neljakümnendates mees. Tal olid sassis juuksed ning ajamata habe. Ta vaatas hirmunult sissetulijat.
Peaarst küsis: „Mis sul mureks on?”
Talle vastati: „Ma ei saa pimedusse jääda, kuna muidu ilmub välja mingi poisike, kes kavatseb mind tappa ja ma kardan, et ära hoida ma seda ei suudaks.’’
„Milline see poiss välja näeb?”
„Nagu poisid ikka. Brünetid lühikesed juuksed, teksapüksid ja must varrukatega pluus. Umbes kaheksa aastane.”
„Mis selles poisis siis nii jubedat on?”
„Muidugi see kirjeldus ei ole jube, te segasite vahele. See, mis ta hirmsaks teeb, on alles ees. Te seda ei märganud, et ma näen teda ainult pimedas. Kuidas ma saan teda näha, kui ta mingi tavaline poisiklutt oleks? Kuid ma siiski näen teda! Ümberringi on kõik kottpime, kuid poiss on täiesti nähtav ja vaatab oma hirmuäratavate silmadega mulle otsa ja see vaade põletab kui hape. Isegi ta neetud must pluus on täiesti nähtav!”
Martin jäi peaarsti hirmunult vaatama.
„On ta püüdnud siis sind tappa?” küsis peaarst vaikuse lõpetamiseks.
„Ei.”
„Aga kust..”
„Kuid ma tean seda. See on ta kuradima silmadesse kirjutatud.”
„Kas sa ei arva, et isegi kui ta püüaks seda teha: sinu elu lõpetada. Kas sa siis temast jagu ei saaks? Ta on ju siiski alles väike laps.”
„Ma kardan, et ainuüksi tema puudutas on tappev, kuna ta pole ju mingi tavaline laps, kuna ta pilk isegi põletab.”
„Sain ma õigesti aru, et ta ilmb ainult pimedas? Seda poissi ei ole, kui pimedust ei ole?”
„Jah. Ta paistab armastavat pimedust.”
„Mul on üks mõte, kuidas sa sellest poisist jagu võiks saada.”
„No räägi, kuigi ma ei usu, et see aitaks.”
Peaarst võtab taskust oma autovõtmed ja vilgutab käes võtmehoidja taskulambiga.
„Näed. Mis oleks, kui see poiss pimedas uuesti ilmub ja sa siis näitad valgust ta poole? Kas see ei aitaks selle poisi vastu võidelda?”
„Ma ei tea. Võib-olla tõesti see aitaks. Ta on valguses alati ära kadunud.”
„Teeme siis nii: ma annan need võtmed sulle ja lähen siit toast välja, ma väljas lülitan valguse välja ja kui see poiss ilmub, siis sul on relv tema vastu ja kui ei ilmu, siis sa saad aru, et midagi ei ole vaja karta. Nõus?”
„Ee... ma ei tea. Aga mis siis, kui ta valgust siiski ei karda või midagi sellist?”
„Sel juhul hüüa ning ma tulen võimalikult kiirelt sulle appi. Nii, et teeme selle siis ära?”
„Ma arvan, et sa ei lase mul nagunii eriti valida, nii et mis mul üle jääb?”
Martin võttis arglikult võtmed vastu. Ta jälgis peaarsti lahkumist ja tal oli tunne nagu oleks ta enda hukkamisele nõusoleku andnud. See tulede kustumise ootamine oli jube. Valgus ei kustunud ega kustunud. Aeg paistis venivat, nagu keegi oleks aja seisma pannud, ent möödas olid ainult mõned sekundid.
Tuli kustus. Pimedus. Vaikus kõrvus – kriipiv vaikus. Martin ei julgenud hingatagi, kuna teadis, et iga hetk ta tuleb. See pimedus ja vaikus – see ajas ta hulluks, kui ta seda juba ei olnud. Nüüd tundus aeg veel rohkem venivat.
Poiss pimedas – ta oli kohal. Vaikus hävis korraks. Martin oli kukutanud hirmust võtmed maha. Ta sai aru, et oli teinud saatusliku vea. Appi hüüda ta ei saanud, kuna ta suu keeldus liikumast. Poiss seisis teiselpool tuba ja jälgis teda. Mees ei saanud pöörata pilku poisi silmadelt. Need silmad lausa puurisid mehesse. Neis põles viha, kuigi poisi näos polnud ainsatki viha grimassi, seal ei olnud ainsatki grimassi.
Viirastus tegi sammu Martini poole. Mees tahtis hirmust taganeda, kuid seljataga oli sein. Ta tegi paar sammu mööda seina äärt, kuid poiss tegi paralleelselt samme kaasa. Mees ei näinud mõtet edasi liikuda vaid jäi paigale. Ta tundis adrenaliini jooksu kehas ja mõttekiiruski paistis kasvavalt, kuid suu keeldus ikka veel kuuletumast.
Poiss tegi veel ühe sammu tema poolt. Martin needis end mõtes, et võtmed maha pillas. Järjekordne samm tema poole. Ta hirm kasvas. Ta poleks iial uskunud, et hirm võib veel suuremaks muutuda, kuid see juba muutunud oli. Ta hirm surma ees hävis ja asendus täielikult ainult hirmuga selle poisi ees.
Poiss astus järjekordse sammu tema poole. Martin oli ta ainult paari sammu kaugusel. Mees nägi teda selgemini, kui kunagi varem. Poisi teksasid, musta pluusi ning tema nägu ja ta jubedaid silmi. Meest haaras paanika. Ta pidi võimalikult kiiresti sellest viirastusest eemale saama. Martin hakkas võimalikult kiiresti kätega vastu seina toetudes esialgse asukoha poole tagasi liikuma, kuni kuulis jalgade juures võtmete kõlinat.
Ta haaras kiiresti võtmed maast ning otsis taskulampi. Poiss oli astunud ainult paar sammu tema poole ja jälgis teda. Martin leidis lüliti üles ja tundis kergendust. Ta pani lambi põlema ja suunas poisile näkku. Valgus valgustas poissi, kuid ta seisis ikka veel seal, kus enne oli olnud. Tema nägu muutus ainult paremini nähtavaks ning hirmsamaks. Meest haaras jälle paanika.
Poiss ei teinud valgusest väljagi. Ta endiselt lihtsalt seisis seal ja jälgis Martinit. Poisi ilme oli jubedam, kui kunagi varem. Valgus tõi poisi silmad veel paremini esile. Ta astus sammu mehe poole.
See oli mehele otsustav hoop. Taskulamp ei aidanud ja ta suu keeldus ikka veel koostööst. Ta kustutas kiirelt valguse, kuna see ei tegi rohkem kahju, kui kasu. Ta laskis käed lootusetult alla ja tundis sõrmede vahel teravat autovõtit. Valitsev hirm tõi mehe mõttesse ainult ühe õige teo.
Palati ukse taga ootasid peaarst ning teised huvilised ja kuulasid igat heli, mis palatist kostus. Siiski nad ei kuulnud midagi, esialgu vähemalt. Peale mõnda aega ootamist kõlas hirmust ja vihast segunenud karjatus. See pani kõik kuulajaid hirmunult ehmatuma. Peaarstile meenusid autovõtmed ja käskis kiiresti ukse avada.
Uks avati. Tuba oli veel pime ja uksest tulevas valguses istud toa põrandal Martin, toetumas küünarnukkidega põlvedele ja pead käte vahel hoidmas. Peaarst jooksis kiiresti mehe juurde ja käskis tule põlema panna. Ta tõstis Martini pea endale otsa vaatama. Mööda mehe nägu voolasid pisarad alla. Peaarst otsis võtmeid ja leidis need mehe kõrvalt maast, õnneks need polnud verised, kuid mis siis oli juhtunud?
„Ma sain tast jagu,” ütles Martin.
Peaarst jäi teda kuulama ja vaatas samas toas ringi. Martini kõrval seinal oli vooder lõhki rebitud.
„Ma sain tast jagu! Ma ründasin teda võtmega,” ütles Martin naerdes, „Ta on läinud! Ma lõin ta taganema. Ta on läinud, igaveseks.”
Raske oleks olnud leida õnnelikumat inimest maailmas, kui Martinit, kes naerdes silmist pisaraid pühkis. Ta oli tükk aega olnud oma hirmu terrori all, kuid lõpuks hakkas sellele vastu ja võitis, kas siis oma hirmu või deemonit, kes sai aru, et seda meest enam peletada ei ole võimalik.

Feodalism

11. klass oli vist. Jutt sai kirjutatud ajaloo tunniks, kus pidi kirjutama loo, kuidas sa elaksid üks päev mingil ajastul ning jutus pidi olema vähemalt 5(?) fakti selle ajastu kohta.. Minu klass sai ajastuks feodalismi aja. Ning kunagi tuli kirjutada ka kiviaja kohta või midagi sinna kanti, seal oli saadud jutt lühem ja ju ma ei pidanud seda piisavalt heaks, et arvutisse hoiule võtta. Tõenääoliselt sai see kirjutatud ainult hinde eesmärgil, ehk ei hoolinud loost eriti palju, poisist oli mu jutt, kes eksis metsa ära, sõi mingeid mürgiseid marju, ja lõpuks jäi kõhuvaluga magama, läheduses kostmas näljaste huntide ulgumised.  Aga selle Feodalismi loo kohta. Seal ma otsustasin anda endast parima. Panin ka ilusti kõik viis fakti ajastu kohta sisse, ning sain oma viie kätte, kuid mäletan, kuidas lehel oli kirjas punase pastakaga suurelt "Liiga keeruline". See tõttu olin oma kirjutatuga väga rahul. 

„Isand, ava silmad,” karjus poisi hääl.

Ma pole harjunud alamate, veel vähem tallipoisi, sõna kuulama, kuid siiski ma seekord tegin seda. Vanasti ma polnud suutnud heina kuhjaski magama, aga selle viie aasta jooksul olen ma võimeline seda alandust taluma.

Mu ees seisis maani ulatuva rüüga sassis soenguga tumepäine poiss. Ta pani heinakuhjale kandiku leiva ja veega, kummardas, ja lahkus. Võtsin leivakontsu kandikult ja hakkasin sööma. Leib oli poolenisti kuivanud ja see ei tahtnud hästi kõrist alla minna, aga vee abil sain siiski söödud. Kõht täis, viskasin kuue selga ja sidusin nöörid kinni ja panin kapuutsi pähe. Võtsin heinakuhja peidetud mõõga, asetasin selle tuppe ja kinnitasin selle vööle.

Väljusin tallist ja taevas särav paike pimestas mind hetkeks. Linnuse sisemus kihises juba linnarahvast, nendeks olid tavalised talumatid, aadlikud, käsitöölised, linnuses töötajad, sõdurid ja ka paar munka tegelesid oma kloostri asjadega.

Seadsin sammud vibumeistri, kellest ma eile linnusesse sisenedes möödusin, poole, kuna mul oli tekkinud hea idee, mis võib kergemini õigluse jalule seada. Vibumeistril oli suurepärane vibude valik. Tal oli ambe, tavalisi vibusid ja pikki vibusid Britanniast, mida võis Frangi riigis harva näha. Kuna mul oli vaja kvaliteetset vibu ja rahaga mul probleeme polnud, siis ma ostsin pika vibu koos nooltega.

Asusin linnuse elutorni poole teele, südames kasvav tunne, et varsti saan endale kuuluva tagasi, järjest tugevamaks. Ma olin vangistatud 4 aastat Konstantinoopoli lähedal asuvas külas, millises täpsemalt, see mind ei huvitanud hetkel. Aasta otsa ma olen rännanud kodu poole, et tagasi saada oma. Rännaku ajal ma olen pidanud magama lautades, aitades, tallides, lakkades ja mõnedel ilusamatel aegadel ma sain isegi kloostrites ööbida, seal oli vähemalt soe voodi külje all. Aga nüüd on tulnud see aeg, et Robert saab oma karistuse.

Tema oli see, kes oli korraldanud minu vangistuse peale, seda kui oma senjöörile kuulatudes käisin oma vägedega sõdimas, kuid peale hiilgavat võita ta tegi mulle lõksu, mis mind neljaks aastaks lukustas, ja sai ise minu feoodi valitsejaks.

Elutorni sisse pääseda oli kerge. Üks daam oma pika koonulise peakattega ja pikkade jalanõudega sisenes sinna ja ma järgnesin talle ning mõlemal pool ust olevad valvurid pidasid mind arvatavasti daami saatjaks.

Ma tunnen selle hoone ehitust nagu oma paremat kätt. Teadsin, kus asub saal, milles uus senjöör mugavalt oma troonil istub ja alamatega vestleb teemadel, kuidas oma maatükkil elamist korraldada. Teadsin ka, et sinna saali ma nii kergelt ei pääse, kuna seda valvavad viis sõdurit.

Jõudsin nurga, mille pöördel pääseb senjööri saali. Proovisin eleida mõnda moodust, kuidas kõige paremini saali pääseda. Alguses oli mul plaan vibu kasutada nende viie valvuri vastu, kuid koridoris kõndides kuulsin teenindajalt, et senjööriga on seal ka tema vasall, nõunik ja kaheksa valvurit. Kokku tuleks mul kõrvaldada mul 16 inimest, kuid ma kontrollisin üle ja mul on ainult 10 noolt. Ma olin lootnud nende nooltega hkkama saada, kuid kahjuks eksisin.

Võtsin vibu õlalt, asetasin noole vibule ja keersin järsult ümber nurga, peas lootus, et äkki mõned valvuritest tulevad mnu poolele üle.

Kaks valvurit seisid saali viiva ukse juures ja kolm valvurit istusid toolidel, minule natuke lähemal, ja ajasid rõõmsalt juttu. Saatsin noole tema poole lendu, kuid ta suutis liiga kiiresti reageerida, ning nool lendas temast tulutult mööda. See pole hea algus! Kõik kolm sõdurit valvurit ajasid end püsti ja tõmbasid mõõgad välja. Ainult ust kaitsvad valvurid ei liigutanud ennast, vaid hoidsid odasid enda ees kaitseks, ja nad ei jätnud ust valveta.

Võtsin nooletuppest uue noole ja lasin vibust nüüd juba minu poole jooksva valvurile rindu. Nüüd pidin lootma ainult oma kiirusele ja see ei vedanud mind alt – varsti langesid järgmised kaks valvurit minu noolte läbi.

Üks uksevalvuritest hakkas minu poole jooksma oda minule suunatud. See andis mulle hea idee, kuidas noolte pealt kokku hoida, aga ma siiski see hetk seda ei kasutanud, vaid lasin noole tema suunas.

Viimane valvur saanud aru, et ei jää muud võimalust, kui rünnata, tegigi seda. Seekord oli mul plaanis oma idee ellu viia. Viskasin vibu endale õlale ja liikusin tormavale valvurile vasti. Kui oda minuni jõudis, liikusin osavalt selle teelt kõrvale ja haarasin oda varrest kinni, tirisin selle valvuri käest ära, suunasin osa teist pidi ja surusin valvurile rindu. Tõukasin valvuri odaga vastu ust. Uks sai sellise löögi, et oleks peaaegu avanenud, kuid õnneks oli uks raskest puust ja selle avamiseks on suuremat jõudu vaja.

Võtsin vibu õlalt ja kontrollisin alles jäänud nooli, mida nüüdseks oli alles viis. Lükkasin jõuliselt saali ukse lahti hoides käes oma uut pikka vibu, kuid noolt, mis otsiks endale ohvrit, ma sellele veel ei asetanud.

Kõik saalis olijad vaatasid mind imestunult. Kõige rohkem ehmatas neid arvatavasti ukse küljes rippuv valvur. Robert tõusis oma troonilt ja paistis raevunud.

„Kes te enda arust olete, et murrate siia lossi sisse?“ päris Robert nägu vihast punane.

„Inimene, kelle käeläbi lõpetatakse teie väärtusetu eluraasuke,“ vastasin ja tõmbasin kiiresti tuppest noole ja asetasin selle vibule, kuid sihtisin vibuga veel enda ees olevat põrandat.

„Kuidas sa julged mind ähvardada, ja pealegi minu enda maa peal,“ karjus Robert raevunult ja andis märku valvuritele, et nad mind kinni võtaksid.

„Ära nimeta ennast selle maa tükki omanikuks minu juures olekul,“ vastasin ja suunasin vibu Roberti poole ning lasin noole tema poole lendu.

Ma ei suutnud siiski tegutseda nii kiirelt, kui olin arvanud, kuna senjööri lähim valvur oli suutnud noole teed peatada oma kehaga. Robert püüdis maha langeva valvuri, kes oli noolega surmavalt haavata saanud, kinni ja asetas ta õrnalt põrandale.

Nad on valmis oma uue senjööri eest surema? See ei ole hea. Nii palju siis mu lootusest, et äkki nad tulevad minu poolele.

„Nad on sulle ustavad, nagu näha. Kahju sellest, see on mõttetu raiskamine,“ ütlesin ja asetasin vibule uue noole, ning lasiin selle lendu lähima valvuri suunas, mis mõjus surmavalt, nagu oli plaanitud.

Kõik valvurid hakkasid selle peale minu poole tormama, et ka kaitsta Robertit, oma ülemat. Asetasin vibule uue noole ning lasin sellega surmavalt juba hirmutavalt lähedale jõudnud valvurit. Kaks järele jäänud noolt lasin ka kiirelt minu poole jooksvate valvurite pihta tabavalt.

Vibust polnud mulle enam kasu ja viskasin selle ning nooletuppe seljast minema, et saaks vabamalt liikuda, ning tõmbasin rüü alt välja mõõga.

Mõõgal kaunilt graveeritud kujundeid ja kirju nähes jäid valvurid ehmunult seisma. Tundsid mu lõpuks ära ja seda tänu minu isa mõõga järgi. Kuid siis nad ründasid otsustavalt edasi. Robertil läksid silmad pärani korraks, kui ta mind ära tundis, ja seda rohkem käskis valvuritel rünnata.

Ma keerutas mõõka käes, et end mõõga talitsemisega ära harjutada, ning asusin ründava valvuri lööki tõrjuma. Lõin valvuri mõõga kergelt kõrvale ja ennem, kui valvur jõudis reageerida, sutskasin talle mõõgaga kõhtu. Valvur vajus haavatult põrandale, kuid juba tulid kaks järgmist valvurit ja pidin hakkama nende lööke enda kehast eemale tõrjuma. Käsitlesin mõõka imepärase osavusega, suutes mõlema valvuri lööke üllatava kiirusega tagasi lüüa.

Märganud, et senjöör liikus vaikselt saali taha poole, et saaks tagumise ukse kaudu põgeneda, lõpetasin valvuritega võitlemise kahe viimase ründava löögiga: esimene tabas ühte valvurit pähe ja teine teist valvurit selga.

Järele olid jäänud ainult kolm inimest ja nendest kõige raskem vastane oleks arvatavasti Robert ise. Vasalliga ja Roberti nõunikust ei tohiks raske jagu saada ja on isegi võimalus, et nõunik lihtsalt astub võitlusest välja ja vaatab pealt, kelle poolt edasi pidi olla.

Tugendasin mõõga käepidet hoidvat rusikat ja asusin kiirel sammul Roberti poole teele. Vasall Christofer ja nõunik jäid senjööri ette seisma, et valitsejat kaitsta, mõõgad tugevast käes. Christofer tegi mõõgaga mõned liigutused, et end ettevalmistada algavaks võitluseks, ja torkas mõõga vasakul seisva nõuniku ribide vahele ja lükkas jalaga nõuniku keha mõõga otsast ära.

Robert ja mina jälgisime imestunult vasalli käitumist, kui ta astus senjöörist eemale ja laskus näoga minu poole ühele põlvele.

„Ma teadsin, et te peaksite millalgi tagasi tulema. Kui te peale sõja lõppu kaduma jäite, siis ma olin kindel, et Robert oli teiega midagi teinud. Ja ma ei saanud talle truuks jääda, kuna ma nägin mis ta teie naisega tegi, kui siin valitsema hakkas, ja mitte ühtegi daamiga ei tohi nii käituda ja kindlasti mitte teie naise ja minu südame daamiga“ hakkas vasall rääkima.

„Seda ta tegigi, ta pani mu vangi – vist ei tahtnud ära tappa – aga nüüd ma olen tagasi, et saada minule kuuluv valdus tagasi ja ka naise eest kätte maksta,“ vastasin.

Robert, näinud just reetmist oma vasalli poolt, ründas vihaselt teda. Christofer suutis läheneva mõõga löögist pääseda tänu kiirele kõrvale hüppest. Ta ajas ennast kiirest püsti ja oli valmis ennast kaitsma.

Robert ründas edasi mind. Ta lõi vihast kõigest jõust löök löögi järel. Ma suutis neid vaevu tõrjuda. Korra suutis Robert mind õlast riivata.

Vasall jälgis kõrvalt ja ei kavatsend hakata end senjööride võitlusele vahele segama. Peale järjestike lööke hakkas Robert väsima ja sellest sain ma aru ja kasutasin seda võimalust, et ise ründele asuda. Robert oli nii väsinud, et ei suutnud esimestki lööki tõrjuda ja vajus surnult maha, pea natuke maad eemal.

Minu jõud oli ka otsa korral ja laskusin põlvili, et hinge tõmmata. Christofer kasutas seda võimalust ja tõstis mõõga ning jooksis minu poole. Ma oli justkui uue jõu saanud ja hüppasin kiiresti püsti ning tõrjusin tuleva löögi ning taganesin vasallist paar sammus ja küsisin, „mida sa sellega, et reetsid oma mõlemad senjöörid, kavatsed saavutada?“

„See on väga lihtne. Meie kallis senjöör on tapetud ja seda endise senjööri poolt. Ma ei suutnud küll senjööri kaitsta, kuid ma sain sinust jagu. Rahvas armastas uut senjööri, kuna ta sai valitsemisega hästi hakkama, erinevalt sinust. Sõja ajal olid sa hea senjöör, kuid nüüd on rahu aeg ja pealeg sa polnud kunagi rahvale meeldinud, kuna olid liiga karm ja kõik kartsid sind. Aga nüüdseks on mõlemad senjöörid surnud. Mis sa arvad, kes saab järgmiseks? Pealegi mulle kuuluvad maaalad on juba küllalt suured, et saada ka need endale,” vastas Christofer muiates ja ründas mind.

Ma olin õlavigastuse pärast mitte nii osav, kui enne, ja suutis vaeva Christoferi mõõga eest põigelda, kuid mõõk jättis mu kõhule pikka kriimustuse. See vähendas mu seansse võita veel rohkem ja Christofer surus järjest rohkem peale, kuni ta lükkas oma mõõga minu keresse.

Valu oli põrgulik. Ma tundis, et kohe on minu lõpp. Kuulen läbi valu siiski Christoferi sõnu, „muide, tead mis ta tegi su naisega? Ta andis ta minule naiseks.”

Christofer lükkas naerdes jalaga minu sureva keha oma mõõga otsast ja hakkas troonisaalist lahkuma, peas mõtted just tapetud senjöör Robertist ja tema tapjast, minust, ning uuest võimalikust senjöörist.

Puur

11. klass tõenäoliselt. Idee tuli ühte konkreetset saadet vaadates. Mu kirjavigade parandaja oli sama saadet vaatama juhtunud ja poole loo poolt tundis saate ära. Järelikult töö hästi tehtud või just liiga ilmselgelt saate järgi kirjutatud. Igatahes jutu suhtes paistan ükskõikne olevat, ei tekita negatiivseid emotsioone ja rahulolematust, samas suurt rahulolu ka ei tekita. Väga neutraalne lugu mulle isiklikult. Asi on tõenäoliselt selles, et kardan, et lõpp rikkus loo meeleolu liialt.

Ärkan. Tunnen, et laman kõval alusel. Avan silmad, et uurida kus ma olen. Mind valdab hirm, kui näen, mis mind igast suunast ümbritseb. Ma olen metallist kastis. See pole eriti suur, kuid ma saan siin kergelt ennast liigutada. Mõlemal pool seinas on kolm auku, kust paistab valgus sisse. See on justkui puur, kuhu mind on topitud.

Ma pingutan oma mälu, et meenutada, kuidas ma olin siia sattunud. Vaikselt hakkavad pähe tekkima pildid. Enne siia sattumist ma jooksin elu eest mööda linna tänavaid, kuid enne seda ma lihtsalt kõndisin ja otsisin mõnda kohta, kuhu sööma minna. Mind ajas taga kamp inimesi. Nad proovisin mind ajada majadest eemale, kuid ma ei kavatsenudki lasta neil mind lagedal tabada ja mõtlesin end hoonete vahele peita. Kuid nad siiski jõudsid mulle lähemale, tänu oma imelikele sõidukitele, ja lõpuks ma kuulsin vaid lasku ja kukkusin kokku.

Kast hakkab kõikuma ja mul on raskusi tasakaalu hoidmisega. Proovin sättida end nii, et näeksin august, kus kohas ma olen ja mis minuga tehakse. Ma olen maast mõne meetri kõrgusel ja üks inimene vehib eemal kätega, näidates kuhu tuleks mind tõsta. Tema lähedal on teisigi inimesi, kes lihtsalt vaatavad pealt ja nüüd nad kadusid mu vaateväljalt ära. Mind oli lastud nende inimeste masinakasti.

Need nende masinad on justkui kindlused. Neid võis tihti näha ümbruses ringi liikumas ja meid jälgimas. Need sõitsid tänu oma suurte ratastele. Ma pole kunagi julgenud neile lähedale minna, kuid mõned mu tuttavad ei ole nii hirmunud olnud, kui mina, ja on nende juures käinud. Nad on rääkinud, et need asjad on lähedalt veel jubedamad, kui kaugelt, ja need teevad hirmsat häält siis, kui nad liikuma hakkavad.

Kostub helin, nagu miski asi kolksub vastu metalli. Ma ei näe august heli tekitajat ja sätin ennast nii, et näeks teiselt poolt ja seal liigub üks inimene masinakastis minu poole. Jõudnud minuni ta peatub ja teeb kätega midagi minu puuri kohal ja hakkab lahkuma. Ma hüüan talle, et ta mind välja laseks. Mees keerab end ringi ja vastab mulle, kuid arusaamatus keeles ja läheb minema.

Tekkib uus hirmutav hääl. Masin pandi tööle ja ma tunnen, et see hakkas liikuma. Ma pean siit kuidagi välja saama. Proovin leida puuril mõnda nõrka kohta, kus tugevamat survet avaldades saaks siit välja, kuid ühtegi nõrka kohta ei paista olevat. Need inimesed on kõige peale mõelnud. Ma ei kavatse kergelt alla anda ja proovin peksta kõiki puuri nelja seina, kuid need ei anna kuidagi järele. Lõpuks vajun hingeldades põrandale.

Väsinuna märkan, et masin on seisma jäänud. Ajan end püsti ja proovin näha mõnest august, mis toimub? Jälle see metalne kõlksumine. Sama mees on uuesti masina kasti roninud ja liigub siia poole. Ta teeb kätega jälle midagi puuri kohal. Ma hüüan talle vihaselt, et miks nad mind siin kinni hoiavad, kuid inimene ei vasta, vaid tegeleb enda asjadega edasi. Muutun rahutumaks ja karjun juba, et mida nad minuga teha kavatsevad. Minust ei tehta ikka välja ja ma röögin juba talle, et miks nad mind vabaks ei lase. Inimene ei tee minust ikka veel välja ja lihtsalt keerab otsa ringi ja lahkub.

Puur hakkab jälle kõikuma. Mind tõstetakse üles ja ma pean jälle vaeva nägema, et mitte tasakaalu kaotada. Lõpuks tunnen, et olen jälle maas. Sättisin end silmaga augu juurde, et oma asukohta uurida. Kõikjal, kuhu mu silm ulatus, on ainult tuulised lume, jää ja vee väljad. Miks nad mu siia tõid? Mul pole õrna aimugi, mida nad minuga teha tahavad. Maastiku vaatamine tekitab järjest rohkem tahte siit puurist välja saada.

Kostub helin, mis meenutab metalli libisemist. Hääl tuleb minu selja tagant ja ma pööran end ringi, et näha heli põhjust. Mul vajus imestusest suu lahti, kuna vaatepilt, mida ma nägin, oli tõsiselt vapustav. Mu ees ei olnud enam seina. Seal saab lihtsalt puurist välja kõndida. Paarisaja meetri kaugusel oli väike rühm jääkarusid, kes olid korjuse söömise pooleli jätnud ja vaatasid nüüd huviga minu poole.

Võtan julguse kokku, et puurist lahkuda ja hakkan sealt välja astuma. Nüüd seisan puurist väljas ja tunnen, kuidas mõnus jahe tuul puhub. Vaatan selja taha ja märkan, et märkan, et peale selle masina, mis mind siia tõi, on veel mõned teised. Kõigis neis on inimesed, kes jälgivad mind huviga. Jään hetkeks mõtlema, mida täpselt edasi teha.

Ajan end sirgu, et võimalikult suurena paista. Ma hüüan jääkarudele, „tere!“ Näen silmanurgast, et üks inimene ehmus. Laskun rahulolevalt tagasi neljale käpale tagasi ja hakkan kergel sörgil oma liigikaaslaste poole liikuma.

Viimane toidulootus

11. või 10. klass. Sõber vahetundide ajal joonistas oma matemaatika kaustiku (A4) taha seda pilti tükk aega. Kõige pealt joonistas eluka nimega Chouta (nõudsin, et ära liigitaks eluka), ning pärast tausta joonistades küsis mult, mis seal all olla võiks, mida ta vaatab. Soovitasin oksa teha ja mehe rippuma panna, sest tundus naljakas. Tegigi selle ja väga hästi ma ütleks. Igatahes lõpuks sai väga ilus pilt kokku. Selle ajal ta naljatas, et ma kirjutan loo sellest, ning sealt muu fantaasia liikuma hakkas. Järgnev jutt on täielikult kirjutatud selle pildi ümber, nagu see pilt oleks hiljem juttu illustreerima tehtud. Olen lõpliku jutuga rahul, ning üllataval kombel vist käisin seda rohkem kordi üle kui muidu viitsimist on. Aga hoolimata sellest, jutt kahvatub selle imeilusa pildi kõrval, mis on vahetundide(vahel vist tegi tunni ajal ka) ajal pastakaga tehtud.

Ilm oli vaikne ja rahulik. Püstloodis allalaskuva kalju kõrval mustendas aas. Kaugemal loksus merd segamatult endamisi ja lõi järjekindlalt laineid rannale, pühkides nii seal lonkinud loomade jalajäljed liivalt. Mere kohale olid sünged pilved, mille taga varjas end päike. Pilved kogusid kannatlikult jõudu, et hiljem tormiks üle minna ja aasa poole liikuma hakata.

Aastatuhanded tagasi peeti seal aasa peal ajaloo suuremaid ja verisemaid lahinguid. Ainuke jälg neist lahingutest oli aasa ja ranna vahel asuv väikene hobuserauakujuline kõrgendik. See oli jäänus Sõdade Ajastust , mis praeguseks looduse meelevalla tõttu oli kattunud muruga ja nägi välja kui suur mullakuhi. Maastik ainult polnud unustanud neid verevalamisi, kus langesid paljud suured kangelased. Nüüd rohi õõtsus vaikselt ja mereni ulatuv metsatukk kiikus sisemaale suunduvate tuulte käes.

Sõjade Ajastu oli märkimisväärne ka sellepärast, et ainult siis suudeti taltsutada Choutasid. Need olid ühed äärmiselt hirmuäratavad loomad ja vähesed oleks suutnud nende käest eluga pääseda. Taltsutatud Choutade seljal olevate ogade vahele paigutati sel ajastul sadulad ja neid kasutati lahingutes, kus nad olid vastupidavamad, kiiremad ja tugevamad kui hobused. Praegugi võivad nad luusida nendel lahinguväljadel ringi.

Vallimüüri ja aasa eraldas väikene rahulik oja, mille ääres kustutasid parasjagu kaks kitse oma janu. Nende joomise katkestas vali karjatus. Kitsed vaatasid hirmunult ringi ja jooksid metsa tagasi. Karjatus tuli aasa kõrval olevalt kaljult ja selle hääle omanik oli üks mees. Ta ei karjunud sellepärast, et ta sealt alla hüppas. Ta oli kiirelt peas selle otsuse teinud ja temasugune mees oleks läinud surmale vaikides vastu, mitte lärmates.

Ta hoidis tugevasti kätega oma õlakotist kinni, mis oli jäänud kaljusse haakunud puu juure külge rihma pidi rippuma. Mees oli endas tõsiselt pettunud, sest ta oli vähemalt viimased kümme aastat olnud täiesti kindel, et tunneb ennast läbi ja lõhki, kuid ta oli eksinud. Ta arvas, et on surmaks valmis, kuid nüüd ta hoidis elust tugevasti mõlema käega kinni.

Natuke aega tagasi oli teda rünnanud elukas, kelle turi oli olnud inimesekõrgune. Mees pääses üsnagi kergelt vaid ta paremal käel oli eluka hammustusest sügav haav. Talle sai üsna ruttu selgeks, et tema elu on lõpukorral. Kui ta oli kaljuservast paarikümne meetri kaugusel, siis oli tal valida kahe surma vahel: surm eluka hammaste vahel või suundumine üle kaljuserva. Ta oli valinud kaljuserva.

Kaljuserva ääres kasvas üksikud puud, kuid nende otsas ta poleks eluka käest pääsenud. Nii ta siis jooksis puudest mööda serva poole. Elukas oli tal tihedalt kannul. Mees jooksis kõigest jõust kaljuservani ja hüppas, samas vaadates taha, et näha, kas elukas jõuab temast kinni haarata. Mees hüppas kõrval kasvava puu juure pihta.

Juur murdus ja kriipis allapoole liikuva mehe selga ja too tegi selle väikese valu peale ainult valugrimasse. Kuid tema õlal olnud koti rihm jäi juure taha kinni. Õnnetuseks oli kott mehel risti üle rindkere ja paiknes paremal pool. Kott liikus mitte kõige sujuvamalt tema kaenla alt ära ja tegi üsnagi suurt valu lõhkisele käele sealt üle libisedes: käel olid just hakanud valunärvid haava saamise šokist üle saama. Sealt ka see karjatus.

Nüüd mees rippus oma õlakoti küljes ja ootas. Mida ootas, selles polnud ta veel kindel. Elukas ilmus kaljuservale. Alguses ta vaatas imestunult ringi, kuhu mees oli kadunud, kuid lõpuks leidis ta mehe endast meeter allpool ja paar meetrit kaugemal rippumas. Ta poleks meheni kuidagi ulatunud. Elukas oli segaduses, sest ta oli juba mitu nädalat nälginud ja ta viimane toidulootus rippus temast mõne meetri kaugusel.

Nälg oli elukaga juba oma töö teinud. Teravad hambad, hundilik kere, jõulised käpad, pikk piitsakujuline saba, kaks teravat seljal olevat oga – kõik need polnud nii jõulised ja hirmuäratavad, kui oleks võinud olla. Tema naha ja liha vahel polnud rasvadest mitte mingisugust märki. Lihasedki olid vähemalt poole oma jõust kaotanud. Sellepärast pääseski mees tema käest. Seljal olevad ogadki olid oma elujõu kaotanud. Need olid mõeldud teiste, veel suuremate kiskjate kinni pidamiseks. Nüüd oleksid need kiiresti murdunud suure raskuse all.

Elukas jälgis oma ohvrit, kes vaikselt ja närviliselt rippus. Tuul oli märkamatult tugevamaks läinud. Elukas keeras oma soomuselise pea korraks mere poole, et näha, mis võis olla suurenenud tuule põhjuseks, kuid temani jõudnud verelõhn tuletas meelde inimvere maigu ja ta pööras oma näljast suured silmad kiiresti tagasi mehele. Mööda mehe paremat kätt nirises haavast allapoole verd. Eluka hambad olid veel suutnud oma teravuse ja ka oma mürgisusesäilitada. Haava oli tekkinud põletik ja käsi oli paisunud suuremaks, kui ta oleks pidanud olema. Mehel oli raskusi selle käega kotist kinnihoidmisega.

Elukas oli teinud otsuse, see mees kätte saada ja tal oli plaanis ka seda teha. Nälg võib elusolendit palju muuta, isegi võib panna tegema mõtlematuid tegusid. Elukas hakkas valmistuma hüppeks. Ta mõõtis kiirelt mõttes vahemaa mehe ja tema vahel ära. Pani paika arvatava vajaliku jõu meheni jõudmiseks ja hakkas liikuma.

Ta oli liiga kalju servale astunud ja sellelt tuli tükk välja ja kukkus allapoole. Eluka esikäpp järgnes sellele. Elukas kaotas oma tasakaalu ja libises üle ääre. Maa poole langedes riivas ta korraks juurt, mille otsas mees rippus.

Juur hakkas müksust kõikuma. Mees kuulis kuidas mõned niidid, mis hoidsid koos kotti ja selle rihma, purunesid väikese plõksakaga. Kotirihm ei tahtnud enam kaua vastu pidada. Lõpuks oli mees enesekindluse tagasi saanud ja julges alla vaadata, et näha, mis elukast saanud oli. Elukas oli selle ränga kukkumise üle elanud, kuid mitte kauaks. Temast polnud seal eriti ilus vaatepilt. Ta üks oga oli kõva maaga kokku puutudes naha küljest murdunud. Eluka üks tagumine jalg tõmbles natukene ja esikäpp oli ebaloomulikus asendis. Kõigele vaatamata oli elukas õnnelik. Ta ei tundnud enam nälga, kuna selle asemel oli domineerima hakanud üle keha leviv valu. Valu ta suutis kannatada, ta oli sellega harjunud, näljaga mitte.

Mees asus taas mõtlema, kuidas sellest väga ebamugavast olukorrast eluga pääseda. Ta ei julgenud end liigutada, kuna iga väike sobimatu tõmblus oleks võinud kotirihma rebenema panna. Mehel ei jäänud muud üle, kui lihtsalt oodata ja tuule käes vaikselt kiikuda.

Mere kohal käis korraks sähvatus. Mees oli näoga mere suunas. Ta jäi natukeseks imetlema mällu talletunud pilti välgust. Siis jõudis temani kõu. See tõi mehe tagasi tema hetkesituatsiooni juurde. Ta vaatas alla eluka poole, kes oli just siit ilmas lahkunud.

Mees taipas, et tema võib iga hetk elukale järgneda: vaevu suutis ta oma parema käega kotist kinni hoida. Vereringe selles enam korralikult ei töötanud ja käsi oli juba päris palju paisunud. Kui ta käe lahti laseb, on vaid aja küsimus, kaua ta suudab vasakuga seal rippuda.

Parem käsi hakkas vaikselt kotilt ära vajuma. Mees hoidis hirmust hinge kinni. Ta polnud valmis surema. Mitte mingil juhul. Ei saa veel olla minu aeg! Mees korrutas neid laused endale kogu aeg, et ennast natukenegi rahustada. Ta arutles, kui kaua ta suudab ühe käega kotist kinni hoida. Kümme sekundit, kakskümmend ja kui hästi läheb, siis isegi minut? Mees teadis, et ta saab seda kohe teada. Ta parem käsi langes küljele.

Mehe kinnihoidmise tugipunkt vajus vasakule käele. Mees hakkas sellest vasaku külje poole kiikuma. Jõudnud haripunkti, hakkas mees paremale poole liikuma, kuni kõlas viimaste rihma hoidvate niitide katkemisest plõksatus...

Mere kohal käis sähvatus. Sellele järgnes kiiresti müristamine. Pilved olid kogunud endasse küllalt võimsust, et tormina aasa poole liikuda. Seda nad ka tegid. Tuul oli tugevnenud. Rohi surus end tuule käes võimalikult maa ligi. Puude oksad paindusid, tõotades murduda. Torm ähvardas võimas tulla...

Tüdruk ja poiss

11. klass äkki. Mõtlesin välja selle esimese küsimuse ja vaatasin lihtsalt kuhu ma sealt jõuan.. Lugu mulle natuke vastumeelne olnud, sellepärast, et liiga läilaks läks ära.

„Noh, kas sa usud või ei?“ küsis poiss vaikselt ja vaatas tüdrukule sügavalt silma.

„Usun mida?“ vastas tüdruk kergelt ehmudes.

„Sa kuulsid küll,“ rääkis poiss edasi, „ma just küsisin sult seda. Kas sa usud üleloomulikku jõudu või ei?“

„Ma ei tea,“ ütles tüdruk häbelikult.

„Kuidas ei tea?“ hakkas poiss peaaegu pettunult rääkima, „ei saa olla, et ei tea. Kas sa usud või ei? Mõtle hoolikalt ja siis vasta. Ma olen kindel, et sa tead vastust.“

„Miks sa teada tahad?“ päris tüdruk uudishimulikult.

„Sel on väga lihtne selgitus,“ vastas poiss muiates, „siis ma saan teada seda, kas mul tasub sulle seda tõestada või ei.“

„Mida tõestada?“ küsis tüdruk rõõmsalt naeratades.

„No sa üldse ei kuula,“ rääkis poiss tüdrukule vastu naeratades, „üleloomulikku jõudu muidugi! Vaat, kui sa usud seda isegi, siis mul pole mõtet seda sulle tõestada, aga kui sa ei usu, siis ma tõestan seda sulle.“

„Miks just nii pidi? Kas pole mitte targem seda tõestada siis, kui usutakse?“ rääkis tüdruk lõbusalt.

„Sel pole mitte mingisugust tähtsust, kas on targem või ei, kuid kui hoolikalt mõelda, siis paistab minu variant ikkagi parem. Võib olla sinagi saad sellest kunagi aru, võib olla mitte. Ka sel pole mingit tähtsust. Kõik asjad ei peagi alati arusaadavad olema,“ vastas poiss.

Tüdruk vaatas poissi sõnatult ja hakkas juba suud avama, et talle vastata, kuid poiss jätkas rääkimist, „Tead, ma teen sulle asja lihtsamaks. Sa ei pea mulle ütlema, kas sa usud või ei, vaid sa hoopis näitad seda mulle.“

Poiss võttis enda viigipükste taskust mingi asja, kuid tüdruk ei saanud veel aru, mis see oli. Ta oli väga elevil ja päris poisilt huvist, „mis see on?“

Poiss naeratas ja näitas tüdrukule taskust võetud asjakest. See oli ilus sõrmus, mis oli kaunistatud ümbert ringi väikeste smaragdidega. Imestunud tüdruku suu avanes ja ta ei osanud selle kohta midagi öelda.

Poiss jätkas rääkimist, „see sõrmus on sulle. Sa tõestad mulle oma usku vastavalt sellele, kumba kätte sa selle paned.“

„See on liiga kallis! Ma alles täna kohtusime ja ma ei saa nii kallist kingitust vastu võtta,“ segas tüdruk vahele.

Poiss jätkas selgitades, „seda see sõrmus kindlasti pole. Seda sul vaja karta pole. Sel sõrmusel pole väärtust. Kui mõni juviir seda vaataks, siis ta ütleks, et see on mingi odav võltsing, aga tegelikult seda see kindlasti pole ja see on kohe kindlasti ainulaadne. Ma saaks selle sarnaseid sõrmuseid nii palju kui tahaks, kuid need kõik oleks siiski erinevad. Erinevused on vastavalt saaja iseloomule. See sõrmus on sinule mõeldud, kui sa seda ei taha, siis sa võid selle vabalt minema visata, kuna see sõrmus ei kuulu mitte kellelegi teisele, kui sulle. Ja pealegi kas valentini päeval ei peaks sinusugustele neidudele kingitusi tegema?“

Tüdruk naeratas selle peale, ja oli sellest jutust natuke segaduses, kuid jätkas vaikides poisi kuulamist.

„Sõrmusega on sellised lood: kui sa paned selle endale parema käe sõrme, siis usud ja ei vaja tõestamist, et siin maailmas on üleloomulikke asju olemas; kui sa paned selle vasaku käe sõrme, siis sa ei usu ja tahad tõestust näha.“

Poiss ulatas sõrmuse tüdrukule, kes selle vastu võttis ja jäi seda seda vaikselt imetlema.

Peale natukest vaikimist küsib tüdruk, „aga mida siis, kui usud ja tahad ikkagi tõestust näha või kui ei usu ja ei taha ka uskuma hakata?“

Poiss muigas ja vastas, „selliseid variante lihtsalt pole ja need pole ka minu teha ja alati on kõik siiski valida suutnud.“

Tüdruk päris mängleva imestusega, „kas sa ajad selliseid jutte siis igale tüdrukule, keda sa iga päev kohtad?“

Poiss vastas ausalt, „ei, muidugi mitte! Mitte igale tüdrukule ja kindlasti mitte iga päev, kuid see pole hetkel tähtis. Hoopis näita mulle parem, kas sa usud üleloomulikkusesse või ei – pane sõrmus sõrme. Ma vastan su eelmisele küsimusele natuke hiljem.“

Tüdruk vaatas poisile näkku ja siis vaatas sõrmust. Ta mõtles pingsalt ja oli lõpuks otsuse teinud. Sõrmus libises kergelt vasaku käe sõrme.

„Mis nüüd?“ küsis tüdruk uudishimulikult, „kuidas sa siis mind uskuma kavatsed panna?“

„Miks ma seda peaks tegema?“ päris poiss südamest naerdes, „sa usud seda ju isegi. Sa panid sõrmuse sinna sellepärast, et tahtsid tõestust näha.“

„Kust sa seda teadsid?“ küsis tüdruk imestunult.

Lõpetanud naermise hakkas poiss edasi rahulikult rääkima, „seda oli sinu pilgust näha. Täpsemalt mul pole aega selgitada, kuna tänane päev hakkab kohe läbi saama. Kuid mul on veel aega vastata sinu varem esitatud küsimusele.“

„Kell saab kohe kaksteist. Sa mõtled midagi tuhkatriinu sarnast?“ segas tüdruk korra vahele.

Poiss jäi korraks mõttesse ja siis jätkas, „mitte just seda, aga midagi sinna poole. Nüüd ma vastan su küsimusele, et kas ma annan sõrmuseid igaühele, kuna teadsin, kuidas teised sellele reageerinud on? Vastus sellele on kindlasti ei. Sina oled esimene ja viimane. Lihtsalt on palju minusuguseid ja ka palju tüdrukuid unistustega, kellest mõni võib leida minusuguse poisi. Kes või missugused me täpsemalt oleme, seda ma ei oska öelda, kuid see pole nii tähtis, kui see, et sina said endale minu ja sinule ma ka jään. Kui sa enam ei vaja mind, siis ma lõpuks lihtsalt kaon su elust sama kiiresti, kui olin täna sinna tulnud“

Tüdruk vaatas imestunult ja isegi natuke kohkunult poisile otsa. Ta kohkus veel rohkem, kui märkas, et poiss hakkas läbi paistma ning hajus järjest rohkem.

„Mida see tähendab? Ma vajan sind veel, sa ei tohi kaduda!“ ütles tüdruk kiiresti.

„See tähendab, et tänane päeva on läbi ja koos sellega ka minu aeg, vähemalt selleks aastaks. Ma usun sind, kuid kahjuks see ei ole minu teha. Ma olen siin päevas kinni ja ma ei saa siit lahkuda. Kui sa tuled järgmine aasta samale peole, siis tulen ka mina, sinu uskumine toob mu tagasi,“ vastas poiss ja kadus täielikult.

Tüdruk jäi vaatama kohta, kus poiss oli natuke aega tagasi olnud, hoides käega kinni sõrmes olevast sõrmusest, ainukesest asjast, mis oli poisist maha jäänud mälestuseks.

Rotaareneg E’Deed’i jutt "Lambist"

11. klass. Minu arust sai väga hea jutt sellest, kahjuks ei saa kogu au endale võtta. Sai sõbraga kahesse kirjutatud selle, et näha, mis välja tuleb. See tuli, ning väga hästi, nagu ma juba enne ütlesin. Kui jutt valmis sai, siis mõtlesime autori nime talle, et juhul kui veel midagi koos kirjutame, saame panna sama nime alla selle kirja. Muidugi kaugemale ei jõudnud sellest. aga nimi sai ka hea. Meeldib peaaegu sama palju kui see jutt ise, kui isegi mitte rohkem.

Lamp läks põlema. Leek tõusis aeglaselt ja tõstis kergleva soojusega esile mehe näojooned. Mees saatis vastu seina hunniku roppe sõnu. Tõmbas pistiku seinast välja ja haaras selja taga olevalt voodilt teki ning heitis selle süttinud lambile. Lamp vaatas viimse pilgu maailmale ja kustus igaveseks - hapniku puuduse tõttu. Mehest pole vaja midagi rohkem teada, kui seda, et ta lõpetas selle lambi elu. Mehe elu pole kaugeltki nii huvitav, kui oli lambi elu.
Lamp alustas oma elu just sel hetkel, kui ta tehases valmis sai. Mitte sekunditki hiljem ega varem. Varem ta proovis aga tal ei lubatud. Kogu oma elu jooksul ei öelnud ta ühtegi sõna - tal oli parematki teha. Ta mõtles. Tähendab üritas. Tegelikult ei proovinud aga te saate aru küll, mida ma mõtlen, kuna on teada fakt, et lambid pole kõige paremad mõtlejad ega filosoofid.
Nii ta siis elas rahulikult oma erilist elu, mis koosnes suuremalt jaolt, põhiliselt põlemises või kustus olemisest. No tegelikult ainult seda ta tegigi, kui välja arvata, et ta vahepeal ajaviiteks pirne läbi põletas. Seda tegevust vajas ta sellepärast, kuna vahest tulid tal masendushood, kuna tal tekkis mulje nagu ta ei oleks lamp, vaid mingi suvaline küünal, kelle ülesandeks on ainult põleda.
Ükskord hakati teda jälle lülitama vooluvõrku. Tal oli jälle võimalus pirn läbi põletada, kuid ta ei olnud selles valikus kindel. Talle meenus küünal, kes klaveri peal ükskord põles ja põles... ja põles... ja põles.... ja siis enam ei põlenud. Ta ei teadnud, kas tema on elu väärt. Tegelikult ta ei teadnud ka paljusid teisi asju aga see ei ole tähtis. Ta mõtles: „Põleda või mitte põleda!”. See kord otsustas mitte põleda. Ta lühistas enda sügaval keskmes juhtmed ning....
Lamp läks põlema. Leek tõusis aeglaselt ja tõstis kergleva soojusega esile mehe näojooned...

Vabalangemine

11. klassi lõpu poole kirjutatud. Rohkem filosofeerimine kui mingi loo jutustamine. Sai kuidagi kirja pandud kui mõnda aega olin kujutlenud seda vabalangemist vaimusilmas. Kui kirja sai see pandud, arvasin, et sain hea looga või metafooridega või mille iganes asjaga hakkama.

Meeleheide ja äng – need tunded on võimalik igas inimeses esile kutsuda. Tuleb lihtsalt leida selleks õige viis ja igal elusolendid on see olemas. Kui suudetakse välja mõelda, kuidas neid emotsioone mõnele kindlale isikule tekitada, siis pole järgmise faasi teostamine raske, kuna see käivitub justkui ise.

Viha ja raev – need tekkivad automaatselt natukese ajapärast peale esimeste tunnete avaldumist. Nende saavutamine ongi põhieesmärk, kuna siis inimene ei vastuta enam oma tegude eest ega mõtle enam tagajärgedele.

Sellise isiku kohta öeldakse, et ta on viitsütikuga pomm, kes ootab plahvatamist. Kuid see ei ole kõige parem võrdlus, kuna lõhkeaine on nii kaua ohutu, kuni ta lõpuks lõhkeb. Enne seda ta ei tee endale ega ka kellelegi teisele midagi viga. Parem oleks selle kohta öelda, et see inimene on vabalangemas.

Meeleheide ja äng tekkivad siis, kui isik hakkab kukkuma. Ning sealt edasi hakkab ta langema järjest kiireneval tempol, kuni ta jõuab hetkeni, kus meeleheide ja äng asenduvad viha ja raevuga. Siis on aluspind juba väga lähedal aga kukkumine jätkub, kuni tuleb valus lähikontakt maaga, mis oleks hetk, kui plahvataks pomm.

Minagi sattusin selle sihtmärgiks ja selle tulemusena ma hetkel vabalangen. Tunnen, kuidas ma läbi õhu endale teed rajan ning kuidas tuul mulle näkku puhub ja juukseid taeva poole lükkab.

Kukkumise käigus hakkab inimene muutuma. Ebaõnnelik isik hakkab järjest rohkem ühiskonnast eralduma, mida kauem on ta langenud, ning samal ajal hakkab ta kõiki vihkama ja kohe kindlasti leidub inimene või siis mingi grupp, keda arvab süüdi olevat selles vabalangemises ja arvatavasti ka ongi seda. Maandumise hetk oleks see, kui kukkuja muretseb endale relva ning korraldab veresauna, mille lõpetab viimase kuuliga rauas, mis on sihitud enda pähe.

Maapind läheneb mulle ja ma tean, et ega ka mul see kokkupõrge tulemata jää. Kui aus olla, siis ma isegi ootan seda ja ma tahan, et see tuleks veel kiiremini, nii hakkaks adrenaliin võimsamalt tööle.

Ma väitsin enne, et vabalangemist on inimeses kerge esile kutsuda. Kuid miks siis on selliseid õudseid lõppe siis juhtunud nii vähe?

Öeldakse, et kui inimene kukub kuskilt kõrgelt alla, siis ta on surnud tavaliselt enne, kui ta maani jõuab, kuna on surnud hirmu kätte. Sama toimub vabalangetes tihti. Inimesed ei suuda kannatada seda pinget, mis lähenev lõpp tekitab ja nad peatavad selle ise.

Tegelikult on üks vähem kurvem võimalus veel vabalangemist peatada, kuid ma ei jõua sellest enne rääkida, kui ma maapinnani jõuan.

Juba väga lähedal maale lasen juba automaatselt jalad põlvest kõveraks, et väga põrutada ei saaks. Kui jalad maad puudutavad hakkan edasi liikuma, et mitte kõhuli kukkuda.

Nüüd ohutult maa peal olles räägin kõige ohutumast vabalangemise ära hoidjast, selleks on langevari. See aitab kukkumise hoogu peatada ning tagab turvalise ohutu maandumise.

Vabalangemise ohvrid kasutavad selleks väga erinevaid asju: mõned sukelduvad raamatute maailma; mõned elavad end välja muusika abil; mõned lihtsalt kannavad oma sisemise raevu üle kirjatöödesse ja on veel palju muid pääseteid.

Mina hakkasin vabalangemisega selle enda vastu. Tundes, kuidas tuul minust kiirelt möödub tõstab kiiresti adrenaliini ning see kiirendab aju tööd. Ma suudan tänu sellele peas oma mõtteid korrastada ja otsida nende hulgast lahendusi, et hoogu peatada.

Kõigile teistele vabalangejatele on mul öelda veel ainult üht: ei mingisugust hirmu, sihtpunkt on kõigest lame maa.