11. klassis kirjutatud tõenäoliselt. Märts äkki, mingi mäluvälgatus pakub. Uskuda või mitte, aga (väga) suurt masendust ja ahastust peal polnud. Või noh teismeliste värk, mitte midagi nii masendavat vähemalt) Lihtsalt proovisin kirjutada juttu, kus oli üleküllastus detailidest, kirjanduslikust küljest polnud tõenäoliselt kõige parem valik, aga igatahes siis olin saavutuse üle uhke. Viimased neli paragraafi kirjutasin natuke hiljem juurde, kui sõber, kes luges seda, hakkas kartma mu heaolu pärast.
Ta istus oma tugitoolis küünarnukid põlvedel ja toetas mõlema käega oma lõuale. Ta näos ei liikunud mitte ainsatki lihast ja tal ei olnud rõõmus nägu ega kurb, vaid oli ühtlaselt mõtlik, kust ei olnud meeleolu kuidagi välja lugeda. Ta oli kolmekümnendates korralikult riides mees. Pintsaku oli ta pannud välisukse juurde nagisse. Ta oli lasknud oma lipsu lõdvaks ja särgi ülemine nööp oli lahti, kuna mees oli igapäev tööl lipsu kandnud ja ta tahtis oma kaelale õhku anda.
Mehe pilk oli suunatud otse tema vastas olevale lauale. Keset laude oli roostevabast terasest kummist käepidemega Smith & Wesson'i revolver mudel 617 . Mehel polnud elujooksul kordagi relva vaja olnud, ta plaanis selle ostmist juba tükk aega, kuna see paistis tema arvates olevat kõige parem lahendus ja täna hommikul oli ta selle ostnud. Mehel puudus relvadest teadmised täielikult, nii ta siis ei teadnud, kui kasuliku tehingu ta tegi. Ta oli ostnud revolvri 700 dollari eest, kuid rahast ta ei hoolinud, kuna seda oli tal olnud küllalt.
Mehe näole tekkis väikene muie. Ta oli mõttes lapanud mälestusi oma minevikust ja tal tuli meelde ütlemine, et enne surma jookseb elu silme eest läbi ja ta pidas seda hetkel väga irooniliseks. Muie oli ainult korraks, ruttu muutus ta nägu mõtlikuks tagasi.
Mees tõusis toolilt ja hakkas laua poole astuma. Jõudnud lauani võttis ta revolvri kätte. Mees vaatas relva oma käes. See ei olnud kõige kergem. Tühjalt olevat relv kaalunud umbes 1,2 kilogrammi, kuid nüüd lisasid relvale kaalu 10 revolvris olevat kuuli.
Mehe mõtteid segas kõrvalt toast kostuv telefoni helin. See oli Beethoveni 9. sümfoonia, mis suutis kiiresti tähelepanu endale tõmmata. Mees pani revolvri lauale tagasi ja astus toast välja. Ta sisenes oma magamistuppa.
Keset tuba oli voodi, mis oli korda tegemata. Ühel pool voodit oli suur kirjutuslaud, mille peal undas vaikselt arvuti. Arvutis olid avatud Internet Explorer'i aken, kus oli mehe panga koduleht. Tema panga kontojääk oli null dollarit. Ennem oli tema kontol olnud 4,5 miljonit. Ta oli poole miljoni kaupa kandnud kogu oma raha üheksasse ettejuhtuvasse ettevõtesse, mis tegeles annetuste kogumisega. Temal polnud enam seda raha vaja ja ta ei tahtnud ka seda lasta lihtsalt ära külmutada. Taskbar'il vilkus MSN messenger'i vestlusaken. Mehega oli tahtnud rääkida keegi, kes oli endale nimeks pannud „Kaunitar - Elu on ilus:d“. Mees ei hakanud seda akent avama. Ta oli saatnud Kaunitarile, nagu ta ennast oli nimetanud, oma projekti, mille ta pidi täna ära lõpetama. Kaunitar ei olnud arusaanud, miks ta oli projekti talle saatnud.
Mehe teisel pool voodit oleva kapi peal helises Nokia 7610. Mees läks telefoni juurde ja vaatas, et helistajaks oli firma direktor. Ta tahtis mehelt nagunii teada, kas tal on projekt valmis. Ta oli saatnud oma projekti Rachael'ile. Mees oli andnud võimaluse Rachaelil au endale saada, kuna temal endal polnud sellega enam midagi teha.
Tal polnud mõtet telefonile vastata. Ta tundis tuule iili ja vaatas akna poole. Aken oli lahti. Ta viskas telefoni akna suunas ja vaatas, kuidas see pimedusse kadus. Mees hakkas toast välja astuma, kuid siis jäi talle silma kaelakett, mille ta oli töölt tulles oli oma voodi kõrvale riputanud. Ta läks keti juurde ja suudles selle küljes olevat risti ning lahkus toast.
Elutoas ta vaatas korraks akna poole, see oli kinni ja kardinad olid ees. Ta oli kardinad ennem aknale ette tõmmanud, kuna elas ühiselamus ja ta ei tahtnud, et vastasmajas elavad inimesed ei kutsuks politseid või kedagi sellist. Ta ei soovinud, et keegi teda segama tuleks hetkel. Ta läks laua juurde ja võttis revolvri uuesti kätte, ning istus uuesti toolile. See otsus ei olnud tal kergelt tulnud. Ainukesed, kes võiks tast puudust tunda oleks olnud vanemad. Ta oli olnud raha teenimisega nii ametis, et polnud leidnud aega inimestega suhtlemiseks. MSN messenger'i i kasutas ta ka ainult selleks, et läbi selle oli odavam ja ka mugavam ärist rääkida. Ta ei näinud lihtsalt oma elul mõtet ja oli oma otsuse teinud.
Ta pani revolvri oma meelekohale ja tõmbas kukke vinna. Nüüd hoidis 22LR kaliibrilist kuuli tema peast eemal ainult üks sõrme liigutus. Teda vaevast ainult see, mis peale päästikule vajutamist juhtub. Ta lootis, et ta lakkab eksisteerimast ja mingisugust hinge pole olemas, on vaid
närviimpulsid, mis lõpetavad töötamise. Ta surus hirmust silmad kinni ja vajutas päästikule.
Kõlas revolvri valju lask. Mehel kadus kuulmine tulistamisest ja ta tundis, et midagi rasket kukkus talle pähe. Ta avas silmad ja kõik tundus kuidagi fookusest väljas ja tuikuv. Natukese aja pärast pilt selgines ja ka kuulmine oli taastunud. Sellest sai ta aru siis, kui kuulis vaikset matakat ja pudenevaid krohvi tükke peast, kui ta oli end toolilt maha libistanud ja põrandale istunud. Ta vaatas lakke ja sealt oli talle lasust krohvi pähe kukkunud. Mees toetas pea oma põlvedele ja tundis, kuidas pisar mööda põske alla hakkas liikuma ning siis ta lasi end vabaks ja pisaraid lisandus.
Ta ei olnud valmis alla andma, vaid oli suunanud relva viimasel hetkel lae poole. Nüüd ta istus põrandal nuttes ja lasi kogu enda õlgadele kogunenud stressil välja voolata, ning ta tundis end üle pika aja hästi ja hakkas märkama mingit lootuse kübet.
Olnud tükk aega lihtsalt istunud toetudes seljaga vastu tooli märkas mees, et ta ikka veel hoidis revolvrit käest ja ta viskas selle jälestusega teisele poole tuba, mõeldes, et järgmine päev esimese asjana ta vabaneb sellest jubedast relvast.
Ta tõusis põrandalt üles ja lahkus elutoast, kustutades laelambi, ja sisenes uuesti magamistuppa, kustutades sellegi tule, jättes tuba valgustama ainult arvuti ekraan. Ta langes voodisse lamama, kuni jäi magama.
No comments:
Post a Comment